Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

14. peatükk - Täielik edu

[toimetamata]

14. peatükk – Täielik edu

*Let's get down to business to defeat... the Huns! Did they send me daughters, when I asked for sons?

Ma ei saa sinna midagi parata, mul on see laul sellest ajast peale peas olnud, kui ma sellele mõtlesin. See on alati nii, et mingi fraas käivitab mingi loo mu laulude mälupangas. See on uskumatult organiseeritud ja tundub nagu ma teaks sõnu kõikidele lugudele, mida ma eales kuulnud olen. See on üsna kasulik, kui aus olla. Kujuta ette, et mängid Riff Off'i? Nagu Lauluässade filmis? See on väga kasulik... mitte, et ma kunagi seda mängiks, aga ikkagi. Kujutlusvõime on ikka jõuline.

Samas kui laulan I'll Make a Man Out of You laulu filmist Mulan, jalutan mööda keskust ja hoian meeles enda kodutööd. Ma ikka olen veidi hullumas, aga iseendale laulmine aitab natuke. See ja peatumine, et sügavalt hingata ja endale meelde tuletada, et ma suudan seda teha. Ma proovin ette kujutada Mare'i enda peas, ütlemas uuesti ja uuesti, et minus on enesekindlus olemas; ma lihtsalt pean rohkem proovima.

Niisiis, esimene katse: üks orav, kelle ma leian kui ma ringi jalutan. Näen seda puust üles ronimas ja järgnen selle. „Tere, oravake! Kas sul läheb päev hästi?" küsin ja loomaga on üsna kerge rääkida. Ma tahaksin, et inimestega rääkimine oleks sama kerge.

Muidugi orav ei vasta mulle, ja ma olen kindel, et Mare ei loeks seda minu kodutöö tegemiseks, niisiis ükskõik kui armas see orav on ja kuidas me saaks parimateks sõpradeks, jätkan ringi jalutamisega. Ma tean, et loomadega rääkimine pole normaalne, aga ma armastan Disney filme, okei? Ma olen alati unistanud sellest, et ma laulan mingit viisi ja loomad t ülevad minu juurde. Uskuge mind, ma olen seda lapsena palju kordi proovinud. See ei töötanud kunagi, mis oli väga depressiivsust tekitav. Ema pidi mind iga kord lohutama kuni ma lõpuks nõustusin faktiga, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides.

Mu teine katse ei ole loomaga; see on suvalise tüdrukuga, kes töötab puhkekeskuses – tal on töövorm seljas – ja me põrkame kokku. Ma ehmun ja hetkeks unustan täielikult Mare'i antud kodutöö ära.

„Andke andeks," kiirustab ta vabandama, kummardudes mu ees. Ma väga kahtlen selles, et ta võib arvata, et ma siin külaline olen, aga ta on ikkagi väga viisakaas. „Ma olin hajameelne. Andke mulle andeks."

Pilgutan üllatusest silmi, kui ta mu poole vaatab; ma ainult naeratan ja võtan sammu tagasi, et proovida teda kergendada. Ma isegi kehitan õlgu, et ta teaks, et sellest pole midagi ja ta annab mulle väikese naeratuse, enne kui ta kiirustab sinna suunda, kuhu ta minema pidi enne meie kokkupõrget. Alles siis mäletan, et ma pidin võõrale inimesele tere ütlema ja ta oligi võõras. Ma oleks saanud ideaalselt võimalust ära kasutada.

Mu kolmas katse on külalistega. See on paar, kes mulle vastu tuleb kui ma mööda aeda ringi jalutan. Nad tunduvad nii õnnelikud ja ma tunnen end kohutavalt, et ma peaksin neid üldse segama, niisiis jään tahaplaanile; lihtsalt vaatan neid ilusat suvist päeva nautimas.

NNeljas katse on järgmise külalisega, aga ma ei saa isegi hingata, kui näen seal Miley Cyrus't. Ma kangestun täielikult ja tunnen nagu hakkan oksele, kui terve maailm mu ümber pöörleb. Isegi siis, kui ta on seal üksi ja läheb Jumal teab kuhu, ei suuda mina sõrmegi liigutada. Ma lihtsalt armastan ta muusikat ja lihtsalt... ei. See on mu jaoks liig.

Viies ja kuues katse on järgmiste töötajatega, aga ma ei suuda kummalegi neile tere öelda, nii et ma olen endas väga pettunud ja lõunasöögi aeg on peaaegu käes. Ma olen näljane ja ma olen iga kord läbi kukkunud kui ma kedagi näinud olen. Ma suutsin ainult Patrick'uga rääkida – ma panin oravale selle nime – ja ma olen ikka kindel, et Mare ei oleks sellega päri.