Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

15. peatükk - Elevus

[toimetamata]
15. peatükk – Elevus

Ma tunnen nagu tahaksin hüpata ja tantsida ja laulda koos kõikide lindudega. Mina, Ariel Hamilton, sain sellega hakkama. Ma rääkisin võõraga ja ei öelnud ainult 'tere'; ma päriselt ka sain vestlusest osa. Kas ma peaaegu surin seda tehes? Absoluutselt; ma sain peaaegu rabanduse ja ma olen kindel, et sain ataki. Aga ma sain hakkama; vaatamata sellele kui raske see oli; sain ma sellega hakkama. Ma pole kindel, kas see oli selle pärast, et ma nägin seda kodutööna või millegi muu pärast; aga ma tegin seda ja ma ei suudaks enam õnnelikum olla.

Tunnen end võimsana, tunnen end imeliselt; tunnen nagu suudan maailma vallutada ja mitte miski ei suuda mind peatada. Ma tean, et see tunne ei kesta kaua, aga see on kõige imelisem tunne, mida kunagi tundnud olen. Adrenaliini mu veenides pumpamas on võimatu seletada. Ma imestan, et kas see on see tunne, kuidas inimesed end tunnevad kui nad pilves on?

Peatun paariks sekundiks, et vaid taevasse vaadata ja naeratada. Ma ei suuda lõpetada endale ütlemast 'ma sain hakkama'. Võib-olla Mare'il on õigus ja mul ongi see enesekindlus endas sees; peidus ja seda on raske kätte saada, aga mul on see olemas. Tema jaoks on kerge enesekindel olla; minu jaoks on see keeruline, kohutavalt keeruline, aga see pole võimatu ja see kogemus Niall'iga tõestas mulle, et ma saangi sellega hakkama. Ma lihtsalt pean proovimisega jätkama, katsetama niikaua kuni see pole nii keeruline enam. See ei ole mu jaoks kunagi kerge, aga see saab olema kergem kui see praegu on.

Kui ma enda ette jälle vaatan, on mul ikka see suur naeratus näol niikaua kuni näen Harry Styles'i vastu tulemas. Ma tardun, aga väga erineval viisil. See pole kabuhirm, mis tahab mind ära jooksma panna, vaid üllatustunne.

„Tervitus," ütleb ta suure naeratusega, armas ja lahke; naeratus, mis suudaks kõik inimesed end kergemalt tundma panna. Ja ma olen ikka nii õnnelik ja elevil selle üle, mis ma tegin, et ma naeratan talle tagasi, suure naeratusega.

Harry pilgutab paar korda silmi ja ta enda naeratus võbiseb veidi kui ta jätkab minu vaatamisega. Mu süda puperdab, aga ma olen ikka nii adrenaliini täis, et ma ei kaota oma naeratust; mu õnnelikkus on palju suurem kui mu ärevus hetkel ja ma ei oleks eales arvanud, et ma niimoodi end tunneks.

„Ma, ee– ma," pomiseb Harry natuke pead raputades, umbes nagu ta unustas ära, mida ta enne seda tegi. Tema sellisena nägemine paneb mind naerma. Kas mina näen ka selline välja kui ma uute inimestega silmitsi seisan? Kui see nii on, siis see on armas. „Ma–ma otsisin Niall'it, oma bändikaaslast. Blond, iirlane, naerab kõige üle. Võib küll natuke kurb välja näha," selgitab Harry ja ma noogutan.

„Tallis," ütlen iseend üllatades.

Kas ma just... kas ma just rääkisin Harry Styles'iga? Üks sõna, ei mingit kokutamist ja naeratusega? Kas ma päriselt tegin ka seda? Ma isegi ei saanud aru! See oli... see oli...

Mu silmad on nii suured, et ma arvan, et nad kukuvad mu silmakoobastest välja,

„Aitäh!" kilkab Harry ja hakkab minust mööda jalutama, kui ta saab aru, et ma olen talle ühe sõna öelnud. Tüdruk, keda ta arvas tumm olevat, räägib nüüd. „Oota, sa polegi tumm ju!" hüüatab ta ja ma naeran, aga ta silmad on nii suured ja ütlevad seda, et 'üllatus' on liiga pehmelt öeldud.

„Ei ole," ütlen ja itsitan, sest et ma olen jälle rääkinud. Ma ei tea, kas see on minu elevuse tulemus või midagi muud, aga võimalus Harry'le midagi öelda; panema teda nägema, et ma pole tumm, teeb mu veelgi õnnelikumaks. Ma vestlen temaga!

„Oh Jumaluke, anna mulle andeks! See oli minust nii nõme arvata, et sa tumm oled. Issand Jumal, mul on nii kahju!" vabandab ta ja näeb selle pärast nii stressis välja, nii et ma raputan pead, naeratus ikka mu näol. Ma ei taha, et ta end selle pärast halvasti tunneks. „Päriselt ka, mul on nii kahju."