Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

16. peatükk - Leping

[toimetamata]
16. peatükk – Leping

Õhtul kui lähen keskusesse, et oma tööd teha, ei suuda ma ikka näolt naeratust pühkida. Ma mäletan Niall'i ja Harry'ga rääkimist ja purskan itsitama. Ma näen välja nagu idioot, ma tean seda, aga ma ei hooli sellest. Ja ma võlgnen selle eest Mare'ile suurelt. Ta surus mind seda tegema ja isegi kui see raske oli, tegi see mu väga õnnelikuks. Niisiis, ma olen tõesti temale väga tänulik ja selle pärast, kui ma teda muusikatoas näen mind ootamas, siis jooksen tema poole, lausa hüppan ta otsa. Põhimõtteliselt samamoodi nagu ma Timmy'ga tegin.

„Oh sa! Sa oled ikka eriti õnnelik täna!" hüüatab ta mind tagasi emmates ja ma naeran uuesti. „Kas midagi juhtus?" küsib ta järgmisena, tõmbudes meie kallistusest eemale.

„Ma tegin seda!" pahvatan välja ja Mare tõstatab oma külmi. „Ma rääkisin kellegagi. Kahe inimesega! Mitte ainult 'tere', ma vestlesin nendega!"

Ta silmad suurenevad üllatusest, enne kui ta huulile tuleb suur naeratus. „See on imetore! Ma teadsin, et sa saad sellega hakkama, Ariel. Ma ütlesin ju sulle, eks? Sul on enesekindlus sinus sees, sa pead vaid selle üles leidma."

„See oli nii raske," tunnistan, hingates sügavalt sisse. „Ma peaaegu minestasin, aga ma sain hakkama. Ma kuulsin sind oma peas ütlemas, et ma saan hakkama. Ma rääkisin ühe oravaga ka."

Mare naerab mu viimase lause üle ja patsutab mu pead nagu väikesel koeral. Mind ei häiri, et ta seda teeb; see veidi meenutab mulle ühte oma õdedest, Suzanne'i. Ta tegi seda siis kui ta veel siin minu ja isaga elas.

„Harjutamine teeb meistriks, nii et sa pead edasi selle nimel töötama. Aja möödudes pole see nii raske," ütleb ta ja ma noogutan entusiastlikult. Ma usun kõike, mida ta ütleb. Ta tegi seda, mida paljud õpetajad ja isegi üks terapeut on üritanud. Ma olen üsna kindel, et ta on maagiline; tal on mingisugune võime, mis paneb inimesi võimatut tegema. „Ja me jätkame sellega töötamisega. Ma olen su jaoks terve see aeg olemas." Ma naeratan, kui ta seda teeb; Mare'i naeratus juba praegu paneb mind arvama, et tal on õigus. „Niisiis, kas sa nüüd ütled mulle, kellega sa rääkisid?"

„Kahe külalisega," ütlesin, tundsin kuumust oma põskedes, nii et vaatan maha ning lükkan juuksesalgu kõrva taha. „Ma olin neid varem näinud, aga ma polnud nendega kunagi rääkinud. Ma peitsin end alati ära," jätkan sosinaga, ikka tema silmi eirates. „Üks neist on... ta on põhimõtteliselt põhjus, miks ma... miks ma... mitte põhjus, rohkem nagu... ee... tema pärast ma tahangi... tahangi oma arglikkusest üle saada," suudan öelda segaselt ja ma kokutan palju.

„Ta on su motivatsiooniks?" pakub Mare välja ja mu pea on järsku püsti, vaatan ta silmadesse ja noogutan kiiresti, mille peale ta naerab. „Saan aru. Noh, ma olen kindel, et kui sa oma hea tööga jätkad, siis sa räägid temaga uuesti ja kergemalt, ning teist saavad sõbrad. Ja, kes teab," ütleb ta külmi tõstatades. „võib-olla rohkematki."

Tunnen, kuidas mul seest keerab kui ta seda ütleb ja ma olen kindel, et ma punastan nagu tomat juba mõttest Harry ja enda rohkema kui sõpruse peale. Ma tõesti arvan, et ta on minu jaoks liiga kõrgel tasemel. Temaga sõbraks olemine juba tundub võimatuna. Aga ikkagi Mare ütleb seda ja mu süda puperdab ning tunnen mingit veidrat värinat enda sees; nagu värin, mis tahab mind naerma panna.

Kui ma uuesti Mare'i silmadega kohtun, jõllitab ta mind naljaka ilmega; teadliku ilmega ja see teeb mu nii ujedaks, et ma pean jälle eemale vaatama, oma juustega mängima ja lükkama seda kõrva taha ning üritan end sellega maha rahustada.

„Noh, ma ei piina sind enam selle teemaga, nii et let's get down to business," ütleb ta ja ma ei suuda end tagasi hoida. Päriselt ka, ma ei suuda.