Röövitud

Sissejuhatus.

Lamasin valudega vooditaolisel mööblil, peale seda, kui üks mu röövijatest, keda mind sunniti kutsuma Andruseks, oli taas pahura tujuga üles ärganud ja mind sõimanud ja peksnud. "Ükspäev ma pääsen siit. Nad saadakse kätte ja pannakse kinni," mõtlesin ma esimene aasta, peale seda kui mind rööviti, iga kord kui mind peksti. Teine aasta ma mõtlesin pigem, et äkki keegi siiski hoolib minust ja otsib mind. Kolmandal aastal ma lihtsalt nõustusin mõttega, et ma ei pääsegi siit. Et kes minust ikka hooliks ja miks mind üldse otsima peaks. Järgmised viis aastad olen ma juba arvanud, et ma olengi sellist kohtlemist väärt. Ma olen ise süüdi, et neile vastu olen hakanud ja edaspidi ma ei vaidle.

Kui ma ei eksi, siis olen ma kaheksa aastat röövitud olnud. Ma ei nimetaks seda isegi elamiseks. See on pigem alalõpmata tihe alandamise, peksmise ja orjamise segu. Ma ei mäleta isegi oma päris nime, vanemaid ega üleüldse midagi oma lapsepõlvest. Siin olles on mind kutsutud ''Suhkrutükikeseks''.

Iga õhtu, enne magama minekut olen ma tõmmanud voodi alla põrandale kiviga ühe pisikese kriipsu, märkimaks, mitu päeva olen siin veetnud. Iga kord enne magama minekut olen ma mõelnud plaane, kuidas siit põgeneda. Ja samas, iga kord kui ma mõtlen , kuidas siit põgeneda, mõtlen ma ka kohe sellele, et nemad on mind ju kaheksa aastat hoidnud elusana. Nemad on ainukesed kes veel vähegi hoolivad. Kui nad ei hooliks üldse, ei toidaks nad mind piisavalt, et mind elus hoida. Kui nad kohe üldse minust ei hooliks, oleksid nad mind ammu juba metsa näljastele loomade kätte metsa jätnud. Nad oleks siis mind ammu asendanud. Aga nad pole seda veel teinud. Vähemalt mitte igaveseks. 

Üks öö, kui märkasin, et Andres ja Paavel olid jätnud pisikese akna lahti. Tahtsin kohe sealt aknast välja pugeda ja ühes ilmakaares minna, kuni jõuaksin nii kaugele, kui vähegi võimalik. 
Siis aga tuli Paavel just siis keldrisse ja sulges mu viimase lootuse - lahtise akna. 

Kui küsida, miks ma seda akent katki pole teinud ja siis ära pole jooksnud sealt, siis sellele vastaksin, et olen tähele pannud, et mõlemad mehed on üliterava kuulmisega isegi läbi une. Üks kord, kui olin liiga hilja veel üleval ja põrandal oli mingi oks, mida ma ei märganudki ja kui ma sellele astusin, ärkas Andres kohe selle praksu peale üles ja sõimas mul näo täis, et ma nii hilja üleval olin.

Olin kaotamas täieliku lootuse sealt üldse kuidagi moodi minema saada, kui ühel päeval tulid Andres ja Paavel keldrisse, võtsid mult kraest kinni ja viskasid, selle sõna otsesed tähenduses, mind uksest välja, karjudes, et metsloomad mind ära sööks ja et ma nälga sureks. Ilmselt see tähendas siis seda, et minust ei hooli enam mitte keegi.