Ukse taga seisis üks viiekümnendates suure kasukaga naine. Ta hoidis käes ühte valget ümbrikut.
"Tere."
"Tere," vastas Maria kõhklevalt.
"Oled sina Maria?" Maria noogutas. "Mul on sulle üks asi vaja anda." Naine ulatas ümbriku Maria poole. Maria nägi, et sellele oli tema nimi kirjutatud.
"Ma olen Nicki naaber. Ma läksin talle jõuludeks kooki viima ja...ma võtsin selle enne politsei tulekut ära. Lihtsalt, loe see läbi, seal on kindlasti midagi tähtsat kirjas."
Ning nii ruttu kui ta oli ilmunud, oli ta ka kadunud. Maria seisis seal, vaadates naisele järele. Kuna tal olid üleriided seljas, oli tal kohutavat palav ja see, mis seal paberil kirjas võis olla, ajas tema keha veel rohkem kuumaks. Ta ei saanud aru, mida see naine oli rääkinud. Mis politsei? Mis juhtus?
Maria sulges välisukse ja avas värisevate sõrmedega ümbriku. Ta nägi, kuidas paar prahitükikest maha pudenes, aga neiu ei vaevunud neid sel hetkel üles korjama.
Ta võttis ümbrikust üsna niru paberi ning voltis selle lahti.
24.detsember 2015
Maria, ma tean, et Grace toob sulle selle kirja. Sellepärast kirjutasingi sinna alla nurka sinu aadressi.
Aga äkki ma alustan algusest. Tegelikult, mis sellel vahet on, kust ma alustan. Kas lõpust, algusest või hoopis kuskilt keskelt. See ei muudaks nagunii mitte midagi. Ja ma ei plaaninudki alguses üldse mingit kirja kirjutada.
Aga siis tulid sina minuga rääkima ja ma ikka ei mõista, miks. Saad aru, et minus pole mitte midagi. Seal on ainult üks suur must auk, mis on seal juba mitu-mitu aastat olnud. Võib öelda, et terve mu elu.
Ja varsti pole enam seda ka. Mäletad, ma ju ütlesin, et ma lähen ära. Ilmselt sa arvasid, et lendan kuskile Lõuna-Aafrikasse, aga ei. Ma istun siin vannitoa põrandal ja ootan, et vann veega täituks. Siis saan ma ära minna.
Sa küsid, et miks? Sellepärast, et ma lihtsalt ei taha enam. Lihtsalt ei taha. See must auk sööks mind nagunii varem või hiljem ära. Nii on lihtsalt parem.
Ma poleks arvanud, et sa mind suudled. Ja ma arvan, et sulle endale oleks parem olnud, kui sa poleks seda teinud. Ma ütlesin sulle, et sa teed sellega endale ainult veel rohkem haiget. Ja sina ütlesid, et see on seda väärt. Aga ma ei usu sind. Ma ei usu, et see oli seda väärt. Sa saad ainult veel rohkem haiget. (PS! see oli minu elu parim suudlus.)
Ma ei tahagi seda kirja enam edasi kirjutada. Vann on ka täis.
Lihtsalt unusta mind. Ma tean, et sa suudad seda teha. See on sulle endale kõige parem.
Aga ma loodan, et sa leiad kellegi, kes sind armastab ja kaitseb ning sa saad järgmised jõulud koos temaga ja enda vanematega veeta.
Armastusega
Nick
Kui Maria kirja lugemise lõpetas ja ta oli aru saanud, mida Nick teinud oli, voolasid pisarad pööda tema põski alla. Tal oli tunne nagu ta ei saaks hingata. Maria ahmis õhku.
Ta pidi sellest korterist välja saama.
Maria jooksis trepist alla õue. Ta laskus põlvili sinna samma, kus nad Nickiga eelmine päev seisid. Ta vaatas taevasse, samalajal kirja enda käes pigistades.
Lumi langes neiu näole, aga ta ei teinud sellest välja.
Maria hoopis naeratas.
"Hüvasti, Nick!"
