Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

20. peatükk - Varjupaik

[toimetamata]
20. peatükk – Varjupaik

„Hei, sina," kuulen kedagi ütlemas kui ma kontrollin paate enne tänaseid sõite. Pööran end ringi ja leian Harry mõistlikul kaugusel seismas, kandmas lihtsat T-särki, lühikesi pükse ja spordijalatseid ning naeratab mulle soojalt.

Mu süda puperdab rinnus ja tunnen kurgus tavapärast klompi. Tunnen kõik sümptomid ära, aga samal ajal naeratan, kui teda siin näen. Paar päeva on möödunud sellest, kui ma teda viimati nägin ja ma olen töötanud Mare'iga mõlema nii enda enesekindluse kui ka video kallal. Meil on see peaaegu valmis ja ma isegi olen videos vilksamisi klaverit mängimas. Enamjaolt küll vaid mu käed; Mare tahtis, et mind rohkem oleks, aga ma ei suutnud seda teha. Järgmine tõestus, et minust ei saaks kunagi muusikut ega ma ei esineks kellegi ees. Ma ei suuda isegi kaamerasse vaadata.

Mare on mulle iga päev paar uut ülesannet andnud. Näiteks nagu alustada vestlust, tervita rohkem inimesi, isegi tee järve peal oleval paadisõidul kaasa; lihtsalt ole rohkem koos inimestega, ilma et oleks võimalust kuskile ära joosta. See on veel raske, aga ma olen iga ülesandega hakkama saanud ja Mare on alati mu üle nii rõõmus, sest et ma hakkan endas enesekindlust üles ehitama. Tulemuste nägemine on nii rahuldust pakkuv.

„Hei, Harry," vastan arglikult, aga siiski – ei mingit kokutamist. Hurraa mulle!

„Kuidas sul läheb? Ma pole sind eriti näinud. Kiired ajad?" pärib Harry järgmisena, võttes sammu lähedamale. Ma seisan sirgemalt ning olen veidi närvilisem.

Üks asi, mida Mare mulle ütles, on see, et kui ma olen enda keha reaktsioonide üle teadlik, siis võimaldab see mul keskenduda ühele neist reaktsioonidest ja seda käsitleda. Ma pean keskenduma kindlale reaktsioonile ja üritama end maha rahustada. Nagu näiteks mu kiirenev süda. Ma sulgen silmad kaheks sekundiks ja hingan sügavalt sisse, sunnin oma südame lõdvestuma. See töötan. Noh, see ikkagi põksub kiiremini kui tavaliselt, aga ma ei tunne nagu ma hakkaks atakki saama. Ma saan oma keha kontrollida.

„Jah, natuke," on mu vastus ja ma hoian naeratuse näol. „Aga sinul?"

Ma tean, et mu vestlus Harry'ga ei ole väga väljendusrikas. Kui näiteid tuua, siis mul on palju mugavam Timmy'ga – meist on saanud head sõbrad, ta on tõesti mulle nagu vanem vend –, Mare'i ja isegi Carl'iga rääkida. Ta on ka tore.

„Ma ei tee eriti midagi. Olen koos Niall'iga. Temast hakkab professionaalne ratsanik saama," vastab Harry lõbustatud irvega. „Ma pole ise väga hea ratsanik, aga ma üritan."

„See juba loeb vähemalt," ütlen talle ja ta naeratus laieneb.

„Kas ma võin sind millegagi aidata või said sa kõik tehtud?" küsib ta järgmisena ja ma pööran end, et näha, et kõik paadid on turvaliselt kinnitatud.

Pööran end ringi, et kohtuda tema pilguga. „Ma sain kõik tehtud."

Harry naeratab mulle eredalt; ta silmad hakkavad rõõmust särama ja ma tunnen jälle seda sama tunnet; umbusku, et ta on minu juuresolekul nii õnnelik; see, et ta saan minu sõber olla. Ma ei saa sellest aru, sest et ma olen lihtsalt üks igav ja arglik tüdruk. Aga ta näeb välja tõesti väga õnnelik. Ma saan aru miks mina peaks sedamoodi tundma, kui ma temaga aega veedan. Ma saan aru, miks kõik oleksid õnnelikud kui nad saaksid kas või ühe Harry naeratuse osaliseks, aga kes olen mina, et teda niimoodi naeratama panen?

„Kas sa tahaksid jalutama minna?" teeb ta ettepaneku ja ma kehitan õlgu; ma ei pane seda üldse pahaks, et me läheksime. Ma oleksin nii või naa närviline ja õnnelik.

Niisiis, me läheme kailt ära ja alustame järveäärset rahulikku jalutuskäiku. Me ei ütle alguses midagi ja võib-olla ma peaksin selle jää murdma, aga kõik teavad, et mina pole sellist tüüpi inimene. Ma olen vaikusega harjunud. Selle pärast me jätkame vaikuses käimist, aga teate mis? See pole kohmetu. Noh, tegelikult on küll, aga see pole nii kohmetu. Harry juures on midagi rahustavat, nagu ta kohalolek teeb su rahulikuks.