Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

22. peatükk - Laul Mare'ile

[toimetamata]
22. peatükk – Laul Mare'ile

Mare tegi video kallal fantastilist tööd. Noh, see pole professionaalne ega miskit, aga ma armastan seda. See on nii kunstipärane ja see, et ta on mustvalge teeb selle veel rohkemaks kui see on. Mulle meeldivad lähedalt võetud kaadrid mu kätest klaverit mängimas ja Mare näeb imeilus välja. Temas on midagi nii kütkestavat. Nagu see ei loeks, mida ta laulab või kuidas ta laulab; tema ise juba on sellest hoolimata lummav. Noh, sa võiksid video hääletuks panna ja sa ikkagi ei suudaks oma silmi temalt võtta. Ma ei arva, et tal on minu häält vaja, et laval särada; tal on vaid õiget tähelepanu õigetelt inimestelt vaja.

Nägin teda videos ja ma võisin öelda, et ta oli sündinud staariks ning ma olin selle peale kade. Pean tunnistama; selle pärast, et ta nägi ekraanil välja nagu ta oleks kodus olnud; nagu tema jaoks polnud muud kohta olemaski. Ma ei suudaks kunagi nii olla. Õigupoolest on videos üks katkend, milles ma mängin klaverit ja see erinevus on nii suur, et ma ei suuda uskuda, et see on võimalik. Sa võid kohe öelda, et kõik mida ma teha tahaks, on ära joosta; et ma ei kuulu kaamera ette. See pole koht minu jaoks.

Kui ma poleks juba teadnud, et iseenda nägemise seal videos on kogu tõestus, mida mul oli vaja, et end veenda, et ma ei suuda laval seista; et mu koht on rambivalguse taga, kus ma saaks end mugavalt tunda; kus ma suudan iseendaks jääda; siis nüüd ma teadsin seda. Ma pole võimeline lummama inimesi nagu Mare seda teeb, aga mu muusika võib seda tööd teha. Ma ei pea oma nägu näitama. Teised artistid võivad mu muusikat kasutada ja see on minu jaoks enam kui küllalt. Kui mitte Mare, siis teised inimesed. Mulle meeldiks see. Või noh, see pole küll mu lapsepõlveunistus, aga kõik unistused ei saagi täituda ja me peame andma endast kõik, mida saame juba olemasolevate vahenditega.

Laulusõnade autoriks olemine on minu jaoks parim tulemus.

Kuigi video on armas ja Mare teeb sellega imelist tööd, ei märka seda paljud inimesed. Ma teadsin, et see juhtub; noh, internet ei ole ju maagiline maa, kus kõike märgatakse. Maailmas on nii palju andekaid inimesi; raske on saada märgatuks kui nii paljud teised tahavad endale samasugust rambivalgust.

Ma olen pettunud. Ma olin arvanud, et selle magnetilise efektiga, mis Mare'il on, hakkavad kõik videot armastama, aga meil on vaevu viiskümmend vaatamist ja üks meeldimine.

Aitäh sellele, kellele meie video meeldis.

„Noh, ma arvan, et see pidigi juhtuma," ütleb Mare ühel õhtul, pärast seda kui me kontrollime, kuidas videol läheb. „Oleks liiga perfektne olnud, kui meid oleks vaid ühe videoga märgatud."

Ma tean, et ta on õnnetu ja pettunud, aga ta siiski naeratab ja hoiab pea posti. Ma imestan selle üle, kuidas ta seda teeb. Ma tean, et see on talle tähtis; võib-olla liigagi tähtis. Kuidas ta oma naeratust ei kaota? Mõtlen seda, et, ma tean, et ta on mu võimalus laulusõnade kirjutajaks saada ja kui see ei tööta, siis ma ei saa isegi seda; ning ma olin selle idee omaks võtnud. Minu jaoks on raske naeratada sellest ajast saati kui me video üles laadisime, aga ta hoiab hea suhtumise üleval. Kuidas see võimalik on? Noh, ta on seda tahtnud ja ta on selle eest võidelnud kogu oma elu; mina alles alustasin ja mu süda on murtud.

„Võib-olla me peame veel ootama," pakun välja, aga ma ei saa seda panna kõlama nagu ma mõtleks seda tõsiselt.

Mare naeratab mulle kurvalt; teades, mida ma tegelikult tunnen. „Ariel, see pole maailma lõpp. Me saame hakkama; me oleme tiim, eks ole? Ja vaata kus me juba oleme! Meil oleks lihtsalt vaja seda, et üks õige inimene seda näeks. Ära kaota lootust."

Naeratan talle ja emban teda, sest et ta on nii tugev; sest et tal on nii palju lootust ja tugevust. Ta väärib oma unistuse täitumist; ta väärib seda, et enamus inimesed teaksid, et ta on nii imeline inimene.