Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

25. peatükk - Palju õnne sünnipäevaks

[toimetamata]
25. peatükk – Palju õnne sünnipäevaks

Ma arvan, et ma pole kunagi varem oma sünnipäeva pärast nii elevil olnud. Ma mäletan seda kui olin veel väike tüdruk ja ema planeeris mulle Väikese Merineitsi peo. See oli kõige parem sünnipäev üldse, kuigi seal olid vaid mu vanemad ja õed. Ometi olen ma väga närvis selle tuleva sünnipäeva pärast ja see on põhiliselt Harry pärast, ma tean seda. Ma ei saa aru, miks ta sellest nii palju hoolib; noh, ta ju vaevu teab mind ja ma olen kindel, et tal on palju paremaidki asju teha kui minu sünnipäeva pidada. Mis iganes ta põhjuseks ka pole – ta hoolib, isegi kui ma ei saa sellest aru.

Miski ütleb mulle, et sel pole vahet mida ta teeb; see saab olema eriline. Mu isa on mu käest küsinud kas ma tahan sünnipäevaks midagi, aga ma alati ütlen ühte ja sama: „Ei midagi erilist, isa. Mul on vajalik olemas." Osa minust näägutab mu kallal selle pärast, et ma seda teen, aga ma ei taha selle päeva jaoks mingeid muid plaane. Ma tõesti ei tea, mida Harry plaanib, aga lihtsalt turvalisuse mõttes tahan olla sada protsenti saadaval.

Selleks ajaks kui see päev kätte jõuab suudan ma end vaevu tagasi hoida. Ma ei suutnud isegi eile magama jääda, nii et ma olen saanud vaid mõne tunni magada kui juba kuulsin oma uksel koputust. Vastan ragisevalt, „tule sisse," ning näen oma isa kandikuga sisse astumas.

„Palju õnne sünnipäevaks, mu printsess!" kilkab ta suure naeratusega ja ma nühin oma silmi, et täielikult ärkvele tulla. Ta on sel ajal tavaliselt juba aiamaal, nii et temast on see väga armas, et ta mulle hommikusööki tõi.

„Aitäh," vastan, mu hääl veel kähisev. Ringutan, panen oma musklid ja luud liikuma enne kui istun voodile sirgelt ja naeratan isale kui tunnen end rohkem inimesena. Ma isegi viin käed läbi juuste, et neid veidi taltsutada.

Alles siis märkan, et isa pole üksi; ukse juures ootab ka teine kuju ja mu silmad suurenevad šokist ja häbist kui tunnen temast ära Timmy.

„Palju õnne," ütleb ta uksepiidalt ja ma viin käed jälle läbi juuste, üritades mitte välja näha nagu Kunksmoor.

„Timmy," hingan sisse, sest et olen liiga üllatunud, et midagi uud öelda. Ta naerab, teades et see on mu jaoks häbiväärne. „Ee, aitäh."

Isa naeratus suureneb kui ta paneb kandiku mu sülle ning istub voodil mu kõrvale, andes mulle kallistuse, aga proovib olla ettevaatlik, et midagi mu sülest ümber ei ajaks.

„Ma ei suuda uskuda, et mu printsess on kaheksateist. Tundub nagu oleks eile olnud kui ma su mähkmeid vahetasin," meenutan isa; ta hääl on täis nii palju emotsioone, mis paneb minu ja Timmy naerma.

„Ei loe kui vanaks ma saan; ma jään alati sinu noorimaks tütreks," ütleb talle ning ta ohkab.

„See on tõsi, aga see pole piisavalt lohutav," naeran jälle ja üritan teda uuesti kallistada, aga kandik teeb selle raskeks. „Igatahes, see on tähtis sünnipäev ja mul on sulle selleks midagi erilist."

Segaduses jõllitan oma isa; mõtlen, millest ta küll räägib. Meie hetkelise seisuga oleks temast tobe mulle midagi osta. Me ei saa endale lubada mõttetuid sisseoste ja ta ei saaks mulle midagi osta. Ma loodan, et ta mõtleb selle all midagi muud ja mitte päris kingitust.

Isa noogutab peaga ning Timmy seisab sirgemalt, võtab midagi oma selja tagant välja, kus ma seda ei näe. Ta astub sammukese mu tuppa sisse ja ma tean täpselt mida ta hoiab, ning ma ei saa hingata. Ma ei suuda seda uskuda. See ei saa olla võimalik.

Isa tõuseb püsti ja ma panen oma kandiku automaatselt kõrvale; veel šokeeritud selle pärast, mida ma näen. Pilgutan kiiresti silmi kui Timmy läheneb mulle; ta huulil on teadlik naeratus. Ta teab; ta tõesti teab, mida see mulle teeb.