Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

3. Peatükk

„Ole hea ja võta Salomele paksem jope igaks juhuks ka," palus Helena enne, kui välja ühele rikaste luksuslikule paadireisile läksime, et imetleda päikeseloojangut.

Päikeseloojangut? Luksuslik paadireis? Lucsya, sa oled vist täis. Pea täitsa pilves.

Ma? Ei ole ju!

Kus sa tead, et luksuslik või, et päikeseloojang.

No Helena ütles, et päikeseloojang ja õhtusöök. See ei saa olla halvem, kui see, mida Janek Horvaatias mulle korraldas.

See oli hea tahtlik.

Ma tean ju! Ma ei mõelnudki midagi halba.

„Kas see sobib?" näitasin Helenale üht Salome joppi.

„Jah, mis sellel viga," naeratas naine vastu ja pani enda käekotti endale kaasa salli.

Kui kõik olid end valmis saanud ja üsnagi paksult riidesse toppinud, olime valmis välja minema, kus oli loomulikult nende riietega liiga palav.

Miks nii paksult?

„Salome," ütles tema isa ja tõstis tüdruku mootorpaati.

Polegi luksusjaht? Ma vihkan seda, kui mu alateadvusel on õigus. Siis ta hakkab jälle kekutama.

Hahh! Mina ja kekutama? Kuigi jah, mul oli jällegi õigus.

Seda ma usun, näen ja tean. (Sellest ma ju räägingi)

„Helena," ütles ta ja ulatas oma naisele käe.

„No, Luc, hüppa pardale," ulatas mulle Jasper käe, millest ma väga kõhklevalt kinni võtsin ja paati hüppasin.

„Võid asjad siia panna," lausus Johan, kui paati istusin ja hoidsin Salome mänguasja kotti ja jopet kindlalt oma süles.

„Okey," vastasin talle ja panin asjad istme juurde olevasse kasti taolisse kohta.

Jälgisin Salomet, kelle naeratus oli nii rõõmus ja soe. Tüdruk istus oma õe süles nagu ingel ja jälgis vett, millele päikesekiired maandusid.

Jasper istus Sophie kõrval ja jälgis samuti Salomet ning Johan vaatas vaheldumisi mind, päikest, Salomet ja oma isa, kes paadi mootorit käivitas, tõmmates ühest jublakast, mille otsas nöör- nagu tõmbaks käsimuruniidukit tööle.

Jälgisin nii kaua aeglaseid laineid vees, kuni Salome isa paati kiirendas, mis põrkus üles-alla, kui lained vastu tulid.

Paat rappus kohutavalt. Nii kohutavalt, et lendasin käpuli maha paadi põrandale.

Hea, et mitte vette...

„Lucy!" hüüdis Sophie, kui mind kukkumas nägi.

Raivo võttis hoo maha ja ka küsis kohe: „On kõik sinuga korras?"

„Ja, kõik on hästi," tõusin ettevaatlikult püsti ja istusin tagasi pingile ning haarasin kahe käega istme sinisest padjast kinni.

„Lucsya, ära karda, ma ei tee rohkem kiiret sõitu," püüdis Raivo mind julgustada.

„Mulle meeldib kiire sõit, aga ei osanud sellega lihtsalt arvestada," vastasin kiirelt ja punastasin pisut.

„Sedasi," lausus Raivo, kui peatas paadi ühe inimtühja paadisilla juures.

„Mis koht see on?" küsisin uudishimulikult oodates, et keegi mulle kohe vastaks, kuid seda ei juhtunud enne, kui paadist välja sain. Siis nagu muuseas vastas Johan: „See on meie pere pikniku koht. Aeg-ajalt võtame perega veetmise aja lausa oma kohustuseks."