Hell is just a word.

 ,,Laurett, kas sa ei tahagi ema ja venda haiglasse vaatama minna?'' hüüdis mu isa Mario uksetagant, paludes et ma teeks rõõmsat nägu ja käituks ilusasti nagu ma olin enne Christopheri sündi. Alguses ma vaikisin, kuid kui sammud hakkasid eemalduma uskest, mõtlesin ma ümber ja hüüdsin: ,, Oota!'' jooksin toast välja isa kõrvale, kes juba elutoani oli jõudnud. ,,Mm...Ma vist tulen sinuga.'' ütlesin ma peaaegu et sosistades. Äkitselt lõid isa silmad särama, kuid ta ei öelnud midagi, kartes mu reaktsiooni. Mõnesmõttes võis tal ka õigus olla, ma oleks võinud ta liigse õnne peale jälle ümber mõelda ja pagendada ennast tagasi oma tuppa.

 Haiglasse jõudes imestas ema väga kui mind nägi. Teadagi, et ma olin nende peale solvunud kui ema ja isa raseduse avalikustasid ka minule. Teades veel, et minu isa polegi mu päris isa, vaid kasuisa. Muidugi oli neil hea meel kui nad kuulsid OMA ühisest lapsest, nagu mina see polekski. Ka see tuli alles siis välja, et Mario on mu kasuisa, kui ema sai teada et Christopher on tulemas. Minu mõttemaailma rikkus ära õde, kes tuli mu kalli poolvennaga palatisse, et Mirell, mu ema annaks talle süüa. Tal olevat kõht tühi. Ma seisin ikka veel uksekõrval, kui isa oli juba ammu enda OMA poega imetlemas. Nagu ta oleks maailmaime.

 Ma ei talunud seda ja jooksin palatist välja. Jooksin nii kaugele kui suutsin, peatudes metsatuka ääres. Ma veidike puhkasin, kuid peagi jätkasin enda teed metsa sisse. Selle metsa kohta on räägitud palju jutte, mis minujaoks ongi ainult juttudeks jäänud. Nothing special, nagu mulle öelda meeldib. Veidi kõndimist ja ma olin kauni, sinise ja päikselisse kohta jõudnud-järve äärde. Vaade oli väga imeline, kuid mu tähelepanu köitis üle järve puude vahel olev must kuju. Ega ma õieti ei saanudki aru mis see oli, kuid see meenutas väga suurt looma. Nagu oleks karu, samas teades neid legende metsa kohta, ei osanud ma ka vältida väidet, et see oleks võinud olla kujumuutjast inimene, kes on võtnud hundi kuju.

 Ma viskasin selle mõtte sama kiiresti minema, kui ka oli too tulnud, kuid mu hiljutine mõte sai kinnitust. Tõepoolest, see oli hunt. ,, Ei! See ei ole võimalik, ma ei usu seda.'' ütlesin ma seda juba pooleldi hüsteerias olles ja surusin silmad kinni, lootes et avades seda hunti pole ja see oli lihtsalt mu kujutlusvõime. Jah, mu lootus sai teoks, hunti polnud, kuid mu kõrval seisis keegi võõras. Keegi, keda polnud ma ennem elus näinud.

 Tal olid erksad rohelised silmad. Mõnusalt sassis kastanipruunid juuksed, kuhu oli lennanud vaidike kasepuu seemneid tuulega. Ma ei imestakski, kui mul neid peas on. Märgatav oli ka see, et see salapärane mees oli minust peajagu pikem. Ma lausa unistasin enda kontsadest, mis mul kodus on. Peaasi, et ma nii palju lühem poleks. Ma vihkasin vaadata alt ülesse. See tekitas minus sellise tunde, nagu vaataksid kedagi väga tähtsat, olles ise tähtsusetu ori.

 Me seisime vaikuses, kuni selle rikkus hõige kuskilt metsatuka algusest. Ma ei saanud aru mida hüüti, kuid see hääl oli väga tuttav. See oli mu isa? Kas tõesti ta tuli mind otsima? Nad panid tähele, et ma sealt haiglast minema jooksin? Uskumatu.

 ,,Lisett-Marii!'' tuli hääl juba lähemat. See oli kindlasti isa, kasuisa Mario. Ma ütlesin tundmatule, kes mu vastas seisis: ,,Loodan, et kohtume millalgi uuesti, aga praegu pean ma minema.'' ning juba ma jooksingi endale tundmatus suunas mööda järve äärt edasi. Mul polnud mahti tagasi vaadata, ainuke mõte oli põgeneda. Kuid mille eest ma põgenesin? Põrgu? Nimelt jah, ma pidasin enda elu põrguks, arvasin et hullem ei saa olla kui mu enda elu on.

 Peatudes märkasin, et olin jõudnud ühe ilusa metsamaja juurde. Vähemalt väljast tundus see ilus. Punane oli mu lemmik värv. isegi mu toa seinad on punased ja see maja, just seda värvi ta oligi.

 Astusin julgel sammul maja uksetaha. Tahtsin väga teada, kus ma asun ja kuidas ma koju, Urgene linna, saan. Juba ma koputasingi uksele. Seestpoolt kostus sahistamist ja lõpuks avati uks. Mulle vaatas otsa üks vanem naisterahvas, kes mind nähes hõikas toapoole: ,,Hugo, see kaunis neiu on vist sinu juurde!'' hakates tagasi toapoole minema, tuli uksele juba uus isik.

 See oli tema. See salapärane inimene kes ilmus mu kõrvale ei kuskilt. Tema silmist polnud näha üllatust, et ma siin uksetaga olen, pigem rahulolu.

----

Proovisin teha ühe järjeka osa. See on mu esimene järjejutt ja ootan tagasisidet, kuidas võiks kirjutada vms.