Hell is just a word.

2. osa -> Minu lugu.

 Ma olin sõnatu. Lihtsalt ei osanud midagi öelda. ,,Tule sisse.’’ ütles ta peale pikka vaikust. Ma ei saanud vastu öeldagi, kui mu jalad juba mind sisse kandsid. Liikudes elutoa poole, suunas ta mu istuma diivanile. ,,Ja nüüd räägi, mis sinuga juhtus. Miks sa põgenesid selle mehe eest.’’ ta oli nii rahulik, kuidas ta suutis? ,,Ma ei tea millest alustada.’’ kokutasin ma mehele. ,,Alusta näiteks algusest’’ soovitas tundmatu.

,, Noh, kõik algas sellest, kui ma sain teada, et ema saab Christopheri, mu väikevenna.Õigemini poolvenna. Ma küsisin neilt, miks nad nii õnnelikud on, neil olen ju mina ka. Muidugi ka mina olin neil, et miks siis peaks nad õnnelikumad olema, kui tavainimesed, kui neil on juba oma laps.’’ Vuristasin ma pikalt juba. Ahmides hapniku endasse jätkasin: ,, Peale seda küsimust muutus ema morniks ja isa jättis mu üksi koos emaga. Ma ei saand aru miks niimoodi reageeriti, kuid kohe alustas ema juttu.’’ Edasi jätkata ma ei suutnud.Mälestused jooksid mu silme eest läbi ja esimene pisar jooksis üle põse. Mees nägi seda ja embas mind.

 Nüüd puhkesin ma nutma. Olin vist liiga kõvasti nuuksunud, et isegi vanamemm tuli vaatama mis toimub. Poiss ei vastanud midagi, vaid käskis teed teha tollel. Juba jooksiski mutt arvatavasti kööki mulle teed tegema. ,,Vabandust,’’ sonisin ma läbi nuuksete, mõeldes et ta ei kuulegi seda, kuid ma eksisin. ,,Pole midagi.’’ Vastas ta rahulikult, lohutades siiani mind. Ma ei tea, miks ma üldse hakkasin tundmatule inimesele, keda ma ei teagi enda elust rääkima. Tean ainult seda, et temas oli midagi väga rahustavat ja see mõjus mulle hästi.

 Tee joodud ning kui rahunesin maha üritasin ma jätkata: ,,Mu isa polegi mu päris bioloogiline isa, nad valetasid mulle kogu see 16 aastat. Arvasid, et ma ei peagi seda teadma. Peale seda tahtsid veel, et ma head nägu teeks. Täna üritasin võimaluse anda, aga nii kui ema palatisse toodi poiss, hakkasid nad kahekesi teda kussutama. Nad ei teinud minust väljagi. Nagu ma polekski seal uksekõrval seisinud. Siis ma jooksin sealt lihtsalt välja ja jooksin sinna metsa. Seal olid ju sina ka? Oota, aga kuidas sa enne mind siia, enda koju jõudsid? Ma jooksin terve tee, kuni leidsin selle kauni maja.’’ Ma ei saand enam millegist arugi. ,,Ma arvan, et sa tulid siia ringiga. Ma tean siiski rohkem seda metsa siin.’’ Andis mees mulle rahuldava vastuse. Noogutasin märku andmaks, et põhjendus oli piisavalt hea.

 ,, Mida sa nüüd pihta kavatsed hakata?’’küsis ta peale seda. ,,Ma ei tea isegi,’’ sõnasin vastu. ,,võibolla põgenen kuhugi, kellegi juurde.’’ Lõpetasin oma mõtte lausudes. ,, Sa võid minujuurde jääda.’’ Pakkus mees. ,,Aga sa ei teagi mind, miks sa peaksid mind enda juurde võtma. Või kõigeparem, ma ei tea sind.’’ ,,Ei mingeid aga-si. Pealegi ma tean su storyt,’’ sekkus ta minu juttu.

,,Pealegi, sa võid kõike minust küsida, aga pead sa pead ka endakohta samadele küsimustele vastama.’’ Ma ei kahtlenud hetkekski, kui juba küsisin: ,, Vana sa oled?’’ ,, 19, augusti kuus saan 20, aga see on alles järgmine aasta.’’ Vastas ta mu küsimusele. ,,Ma olen 17, aprillis saan siis 18, nagu see lihtne matemaatika ütleb. Aga su nimi on Hugo eks?’’ küsisin juba uue küsimuse. ,, Jah tõepoolest, täisnimi on siis Hugo Calvin Tšerrov. Ning sinu nimi on Lisett, kui ma ei eksi?’’

,, Lisett-Marii Kremmel. Mul on ainult üks küsimus veel, kuidas sa nii vaikselt ja ei kuskilt ilmusid mu kõrvale seal järve ääres?’’ tundsin, et olen väga uudishimulik, küsides seda Hugolt. ,,Noh, ma nägin sind ennem juba eemalt, aga siis ma kuulsin, et sa ütlesid midagi ei, ei see ei saa olla tõsi või midagi sellist. Mõtlesin vaatama tulla, mis juhtus ja...’’ ,,Sa pidevalt siis muretsed võõraste inimeste eest?’’ küsisin ruttu vahele segades väga nõmeda küsimuse.  ,,Tegelikult seal metsas väga paljud ei käi. Vahel jahimehed, kes uurivad kas olen mingit looma näinud. Aga sinusuguseid kenasi tüdrukuid siin ei leia. Aga üldse mida sa ei uskunud, et on tõsi, noh kui sa seal seisid, järve ääres.’’ Üritas ta mulle selgitada küsimust. Saades aru mida too küsinud oli vastasin ruttu: ,, Ma ei tea, mulle tundus et teisel pool järve oli tohutu hunt. Ja arvestades legende selle metsa kohta, oleks võind öelda, et see oli libahunt. Ta oli tohutu. Alguses arvasingi, et on karu, kuid ta tuli lähemale ja ma otsustasin silmad kinni panna, sisendades endale, et see oli kõigest mu suur kujutlusvõime.Ja silmi avades polnud seal enam hunti. Kindlasti oli see mu suur fantaasia võime.’’ Seletasin ma endaarust väga pikalt.

 ,,Niiet sa ei usu, et see võiski olla libahunt?’’ küsis ta uuesti. ,,Ma ei usu nendesse ennem, kui ma pole tõestust saand, aga põhimõtteliselt ma ei näinudki ju, et ta oleks inimeseks muutunud. Sa usud seda legendi?’’ küsisin vastu. ,,Noh ma ei tea, mis sa teeksid, kui see olekski olnud libahunt?’’ küsis Calvin minult väga kahtlase küsimuse. Kehitasin selle peale ainult õlgu ja vaikisin.

 Tuppa jooksis armas süsimust kassipoeg. Ta hüppas diivanile meie kahe vahele ja hakkas nurruma, nühkides ennast vastu meid. Ma pole umbusklik, et kardaks mustasi kasse, niiet paitasin teda suure innukusega. Lõpuks viimane jäi mu sülle magama.

Silmanurgast märkasin, et Hugo muigas selle üle. ,, Sa meeldid talle, tavaliselt on ta jube õeluse hunnik.’’ Ütles Hugo nagu muuseas. Tõstsin kuuldavale ühe turtsatuse. ,,Kassid on mu lemmikud, mitte ükski kass pole mind kriimustanud või veel vähem, hammustanud. Head suhted kiisudega.’’ Ütlesin väga rahulolevalt ja silitasin ikka kassi. ,,Ta nimi on Aadu, muidu. Noh, et teaksid kutsuda,kui soovid seltsi.’’ Oskasin sellepeale öelda vaid ’okei’ ja sellega kassijutt ka lõppes.

 Poiss üritas uut teemat arendada küsides kas ma midagi süüa soovin, kuid tundsin et kõht on niigi täis või vähemalt too ei nõua süüa. Pakkusin hoopis välja mingi filmi vaatamise. Hugo oli nõus ja me hakkasime vaatama ’’Noorkuud’’. See film pole mu lemmik, kuid ega tal viga ka pole.

 Kuna film kestis kaua, tekkis mul uni. ,,Kuhu ma magama lähen?’’ küsisin ma sosistades, teades et ta vanaema kindalsti magab juba. ,, Ohh, unustasin juba, et sa siin ju esimest korda. Tule teeme väikese ringi ruttu majapeal.’’ Ütles ta mind juba kaasa tõmmates. Näidates, kus asub vannituba läksime teisse tuppa, kus pidavat olema tema magamistuba. Millegi pärast oli seal kaks voodit, üks nagu lausa broneeritud mulle.Tõrjusin oma küsimused eemale. Voodile maandudes uinusin peagi.

---

Ma tean, ma tean. Lühike osa, imelik ka.Ma ei jaksa hetkel rohkem ka kirjutada. :( Järgmine osa peaks olema parem. Aga sellega ma pole muidugi rahul :D Siiani ootan meelsasti arvamusi&kriitikat.