Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

12. Peatükk

Lennukisse minnes lootsin pidevalt teda näha ja lootsin, et ehk ta on ikka veel siin. Nägin nii palju inimesi, kes tundus nagu tema, aga siiski ei olnud seda.

Miks ma lasin võimalused käest?

Lucy, palun.

See on kõige hullem viga, mida ma olen teinud!

Lucsya!

"Oled ka kuidagi kahvatu, kas sul on paha olla?" küsis Helena minu segaduses nägu nähes.

"Ma ei teagi. Ma olen nii segaduses," ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Toetasin pea kätele ja vandusin oma mõtetes.

"Sa mõtled Johani?" teadis ta täpselt, millest ma mõtlen. Ehk on temagi selgeltnägija.

"Ma ei saa seda varjata. Vabandan," lõin pea vastu akent.

"Vaeseke," lausus Helena.

"Ma kardan, et tema ei tunne sama, mida mina," hakkasin vaikselt nuuksuma.

"Ma usun, et tunneb. Mina kui kõrvalt nägija tean, et see nii on. Isegi siil saab aru, et teie vahel on midagi ja mul on tegelikult ka hea meel, sest sa tead küll, mis on Johaniga juhtunud ning arvan, et sina olidki see, kes ta ellu värve lisas," rääkis ta ema nii rahustavalt. Aga oma pojast? Mulle pole selline asi kunagi pähe mahtunud.

"Küll ta helistab või võtab ise midagi ette. Ma arvan, et sa ei pea kaua ta kõnet ootama, kuigi ma soovitan ka tegelikult sul ettevaatlik olla, sest ta pole just kõige puhtam poiss. Kardan, et ta võib üsna kõvasti haiget teha. Olen isegi tema pärast mures, sest ta võib jälle sellesse narkotsüklisse tagasi langeda," pakkus Helena mulle kommi, sest lennuk hakkas õhku tõusma ja ta teadis, et mul lähevad kõrvad väga kergesti lukku.

Kolmteist tundi lendu pluss viis tundi. Siit ma tulen!

Lendasime kõige tagumises reas, kus kohe meie selja taga asus koht, kus süüa hoiti. Meile jagati väikseid kotte, kus sees olid sokid, magamisprillid, kõrvatropid ja huulepalsam. Täpselt nii nagu siis, kui me Hawaiile lendasime.

Olime lennanud umbes kaks tundi, kui korraga üks stjuuard hüppas sealt tagaosast välja käed rusikas taeva poole nagu väike laps ja karjus: "Jess!" Kui ta taipas, et lennukil ikka reisijad ka siis häbenes kõvasti. Kuna mina ehmatasin tema hüppe peale kõige rohkem siis palus ta pärast väga häbelikult vabandust, aga naljakas oli tegelikult see situatsioon, sest kui ikka täiskasvanud mees sedasi teeb on päris pull vaadata. 

See polnud ainus naljakas asi. Eelmine kord ma ei pannud väga ohutusvideot tähele või ei näinud seda kohta, aga lendu tõustes videot vaadates oli seal üks naine. Hääl luges peale inglise keeles: "Kui olete merel siis puhuge kahte torru, et täita vest." Või midagi sellist ja see naine näidises puhus hästi seksikalt ja naljakalt, et kui ma nii merel teeks siis oleks mu surmaotsusele küll allkiri all. 

Vaatasin ära kaks filmi ja siis jäin magama nii, et jalad ära surid. Vähemalt oli õnn see, et sain tasuta värskelt pressitud apelsinimahla, kui vetsu läksin ja siis jäin sinna samma tahaossa seisma. Rääkisime seal juttu ja tegelikult päris tore oli.

Varsti saime ka süüa, milleks oli praetud kanafilee ja salat. See maitses päris hästi. Eriti arvestades seda, millist veidrat ja imeliku maitsega toitu olen mõnes lennukis saanud.

Meile jagati ka enne söökide andmist soojad... Ei, pigem kuumad ja märjad käterätid, millega saime käed puhtsaks teha. See oli nii hea soe.

Maandusime Frankfurdis.

"Mu jalad on nii surnud. See on  kõige suurem miinus selles, et see hotell nii kaugel peab olema. Samas turiste jagub," astus Helena lennukist välja ja kurtis oma häda.