Sinivaal √

18 päeva enne: Ma ju saan aru, et midagi on halvasti

Jõudsime Dylani ukse taha, mõlemad vesimärjad tänu paduvihmale, mis meid korralikult üle oli kastnud, kui me siiapoole teel olime.

"Astu edasi, miss,"  tõmbas ta oma suu muigele ning hoidis ust lahti, et ma esimesena sisse läheks. Muisklesin ning astusin edasi.

"Isa pole kodus?" küsisin ma.

"Mkm," oli vastus eitav, "läks mingi naisega kohtama."

Võtsin tagi seljast ja jalanõud jalast ning ootasin seal samas poisi järele, kuni ta meie välisriided riidepuu peale riputas.

"Lähme paneme riided kuivama," vaatas ta mu musta värvi soliidset pluusi, mis samuti vihma oli saanud, sest mu tagi oli eest lahti olnud. Ka mu süsimustad retuusid vajasid kuivamist. Sokid samuti.

"Ma pean paljalt ringi laskma siis või?" turtsatasin naerda.

"No ma mõtlesin sulle enda kapist midagi anda, aga no paljalt võid ka olla, kui soovid," naeratas ta kavala pilguga, veetilk tema juuksekarvalt näole tilkumas.

"Sa võiksid jah olla lahke ja mulle midagi selga anda," laususin ning me läksime tema tuppa.

Ta asus riidekapi kallale.

"Ma kardan, et mu dressipüksid jäävad sulle veits suureks, aga mingi särgi saad kindlalt," otsis ta seal midagi sobivat.

"Äkki see?" näitas ta ühte.

"Mhm," noogutasin. Ta võttis hallid dressid samuti välja. Ilmselt vahetab enda püksid ka ära.

Ta sammus minu poole, asetas riided voodile ning tõmbas seljast oma niiske triiksärgi, mis talle ülimalt hästi sobis, paljastades oma ülakeha, mis pea iga tüdruku sulama paneks.

Võtsin samuti oma pluusi seljast ning panin selga tema särgi, mis oli mulle pisut suur ja ulatus  üle mu tagumiku.

Kui ta oma mugavad dressipüksid jalga oli saanud - muidugi sai ta valmis enne mind - võttis ta meie märjad riided ning läks neid kuivama panema.

Läksin voodile pikali, sulgedes oma silmad, ning hakkasin ühte laulu laulma, mille pealkirja ma ei teadnud. Ma kuulsin seda täna seal kohvikus ning see jäi mind kummitama veidi.

"Ma ei osanud arvatagi, et sul nii kaunis lauluhääl on," kuulsin järsku Dylanit. Ma ei pannud tähelegi, et ta oli tagasi tulnud.

"Mul on nüüd nii piinlik. Raudselt said kõrvavähi," ei kiidaks ma oma lauluhäält heaks.

"Ei, mida sa sogad? Laula veel seda," anus ta voodile tulles.

Naeratasin ning hakkasin vaikselt uuesti laulma, vahepeal vahele naerdes.

"Puhas inglihääl ju.."

...

Kui ma üles ärkasin, polnud Dylanit voodis. Sirutasin end ning tulin teki vahelt välja, liikudes ukse poole. Täpselt siis, kui ma ust hakkasin avama, lükkas Dylan ukse lahti ning virutas sellega kogemata mulle vastu nägu.

"Issand, anna andeks, pisike," haaras ta mind enda käte vahele ning surus viis väikest musi mulle sinna, kuhu ma pihta olin saanud.

"Ei ole midagi," naersin ma. See ei olnud eriti valus. Tegi mulle pigem nalja.

"Tegelt ka, ma kogemata," vaatas ta mulle silma ning me mõlemad naeratasime laialt.

"Jaa, ma tean," võtsin tema käest ning sikutasin teda hetkeks voodi poole, andes märku, et ta tuleks voodisse.

Läksime pikali, hoides teineteist kallistuses, ning lebasime niimoodi paar hetke vaikuses.

"Sa kõdi kardad?" küsis ta kavalal toonil.

"Jah. Okei, tegelt ei," muutsin oma vastust, et ta mind kõdistama ei hakkaks, sest ma kartsin pööraselt seda.

"Jaa-jaa," naeratas ta ning vahetas asendit, et mind kõdistama hakata.

Kui tema käed lähenema hakkasid, vabanes naer koheselt mu huulte vahelt ning ma hakkasin siplima.

"Ma ei jõudnud sind puudutatagi veel," naeris ta sellepeale.

"Okei-okei, ma ei kiusa sind," ei üritanud ta enam midagi ning tuli mulle õrnalt peale, hakates mu juukseid vaikselt silitama, ning vaatas mulle sügavale silma.

Märkasin, kuidas ta mu huuli jälgis ning siis uuesti mulle mönusa pilguga otsa vaatas. Ühel hetkel aga vahetus tema näoilme. Nagu midagi oleks valesti.

"Mida sa hommikuks süüa tahad muidu?" esitas ta küsimuse mu pealt ära tulles.

"Vahet ei ole, mul polegi kõht tühi praegu.." kostsin tasasel toonil.

Tõusin püsti ning liikusin tema poole.

"Dylan, kas juhtus midagi?" küsisin.

"Ei, kõik on hästi," surus ta teeseldud naeratuse oma suule.

"Sa muutusid järsku kuidagi.."

"Dely, kõik on väga hästi. Ausalt," üritas ta võltsi naeratust oma huultel hoida.

"Ma ei ole nii loll. Ma ju saan aru, et midagi on halvasti. Eile jätsid ka mulle midagi rääkimata," mainisin oma tähelepanekut, hääl aina kurvemaks muutumas.

Ta ohkas, mulle mitte vastates.