Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

27. peatükk - Koiliblikakutt

[toimetamata]
27. peatükk – Koiliblikakutt

Sulgen meie tagant ukse ja kui me lõpuks jooksmise lõpetame, märkan kui märjad me tegelikult oleme. Luudeni märjad ja külmad! Kui vette kukkumine juba piisav polnud, siis pidime me vihma kätte veel ka jääma. Tüüpiline Inglismaa!

Me mõlemad Harry'ga hingeldame ja vaatame üksteise poole. Ma tean, et tal on kahju, aga ta näol on väike naeratus ja sekundite möödudes hakkab ta kõva häälega naerma ja ma teen seda sama. Ei mitte mingil põhjusel. Me lihtsalt naerame selle situatsiooni üle, milles me oleme.

„A-anna mulle andeks," ütleb ta ja naerab ikka veel ning ma raputan pead.

„Sellest pole midagi, lähme võtame need märjad riided ära. Ma toon sulle midagi muud," ütlen ning astun ettepoole, et ta saaks mulle järgneda.

Esimese asjana haaran paar saunalina ning anna ühe talle. Siis viin ta elutuppa ja panen kütte sisse, sest et kuigi on suvi ja väljas pole külm, siis meie oleme külmast poolsurnud. Kuku ise kõikide riietega järve ja siis ütle mulle, et ma pingutan üle.

„Ma toon mõned oma isa riided. Sa võid enda omad ära võtta ja paneme need kuivama kui sa tahad. Ma olen kohe tagasi," ütleb Harry'le ja ta noogutab.

Pööran end ringi kui ta oma jalatseid ära võtab ja lähen oma isa tuppa, et haarata paar dressipükse ja pusa Harry'le. Siis lähen tagasi elutuppa, aga kui ma seal olem, mõistan, et oleksin pidanud enne enda riided ära vahetama ja talle veidi rohkem aega andma, et ta saaks enda omad ära võtta. Ma peaaegu lasen riietel oma käest maha kukkuda kui näen teda paljajalu vaid teksades, ja särk käes, vesi sellelt põrandale tilkumas.

Ma arvan, et teen mingisugust häält, sest et Harry pöörab end ringi ja leiab mu teda jõllitamast. Ma ei olnud kunagi arvanud, et tal nii palju tätoveeringuid on. noh, mõtlen seda, et ma nägin küll tema kätel mõningaid, aga neid on veel nii mitmeid. Mõned näevad välja väga detailsed; näiteks laev ja linnud; teised näevad välja nagu kritseldused, mis on imelik kombinatsioon. Aga tätoveering, mis mulle silma jääb – ja mis aitab mul mitte keskenduda tema paljale ülakehale – on koiliblikas? Tema kõhul. See sama, millest Ella mulle rääkis! See on hiiglaslik ja väga detailne ning sel pole mingit seletust.

„Oh, sa oled tagasi," ütleb ta armsa naeratusega, aga ma jätkan ta tätoveeringu vaatamist.

„Kas... kas see on koiliblikas?" küsin, näidates sõrmega ta tätoveeringu poole. Ma ei suuda end tagasi hoida. „Miks just koiliblikas?"

„Oh, ei, mitte jälle see jama!" viriseb Harry ja ma olen segaduses. Mu šokk tema poolpaljast kehast on täielikult kadunud. „See on lihtsalt liblikas!"

Pilgutan üllatunult silmi ja võtan sammukese lähemale, lihtsalt selleks, et teda lähemalt uurida. See näeb välja nagu koiliblikas. Ma olen näinud palju liblikaid ja nad näevad teistsugused välja. Juba tiivad on tavaliselt teistmoodi. Koiliblikad näevad ta tätoveeringu moodi välja.

„See näeb välja nagu koiliblikas," pomisen ja ta oigab. „Anna andeks, see oli õel. Anna andeks," vabandan siis kui saan lõpuks aru, mida ma teen. Ja siis kui seda ütlen, jõuab mulle kohale, et ta on mu ees poolpalja ning märjana. Väikesed piisad kukuvad ta juustest kehale ja vajuvad aeglaselt alla, paitades õrnalt ta keha. Järsku tunnen kurgus klompi ja mu keel on raske. „Ma-ma-ma tõin... ma tõin sulle... riideid," kokutan ja vaatan eemale, andes talle asjad, mille olin toonud. „V-v-vabandust veelkord."

Sellega pööran end ringi ja jalutan eemale. Olen häbistatud selle pärast, et ma tema tätoveeringut mõnitasin ja selle pärast, et ma olin nii lähedal kui tema oli nii nagu ta oli. Ma ei suuda oma peast pilti välja saada, ja nüüd kui ma ta ees pole, siis tundub nagu ma pööraks veelgi suuremat tähelepanu detailidele. Nagu näiteks see, kui silmnähtavad ta lihased olid, mis näitab kui palju ta trenni teeb. Või tema nahavärv. Neelatan ja raputan pead, üritan peast kaotada pilti temast, aga see on keeruline.