Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

31. peatükk - Sünnipäevakingid

[toimetamata]
31. peatükk - Sünnipäevakingid

Kartlikult, värisedes ja mu kurgus on suur klomp, lähen lava tagant välja ja ühinen ise tahtlikult peoga. Ma arvan, et ma saan ainult kolm sekundit seal olla, enne kui paanikaatakki ära suren.

Pole põhjust mulle meelde tuletada, et paanikaatakkist ei saa ära surra, aga las ma ütlen midagi; see ei tundu nii kui sul tegelikult see atakk on.

Siin on nii palju inimesi ja ma ei saa hingata. Emban end ja üritan rahva seast läbi saada, ilma et ma kellegagi kokku põrkaks. Mu silmad otsivad alati Harry't, seda ühte inimest, kes saab mu panna end kindlamalt tundma siin rahvamassi seas. Aga ma ei näe teda siin ja hakkan mõtlema, et äkki peaksin lahkuma. Asi läheb minu jaoks käest ära; ma ausalt arvan, et mu süda võib mu rinnust igal hetkel välja hüpata.

Otsustan, et siin on liiga palju inimesi ja ma ei leia Harry't. Ma oleksin talle pidanud ütlema, et me kohtuks kuskil. Ma olin naiivne, et mõelda, et ma lihtsalt leiaks ta kõigi nende inimeste seast. Niisiis, pööran ringi; olen valmis tagasi koju minema. Tegin seda, mida pidin; see läks imeliselt, nüüd lähen koju ja vedelen voodis, mõtlen selle peale, mis tunne oli kuulda kõiki neid inimesi plaksutamas, selle pärast, et neile meeldis mu lugu. Neile meeldis meie töö Mare'iga.

Aga kui ma jõuan end ümber pöörata, et tagasi koju minna, põrkan kellegagi kokku. Reageerin instinktist: astun tagasi, emban end, vaatan maha ja üritan end väikeseks muuta, üritan ära kaduda.

„Ariel, kas sinuga on kõik korras?" küsib inimene ja alles siis vaatan üles, kallistades veel end. See inimene teab mind.

Mu silmad suurenvad kui näen Niall'it mures ilmega ja ta käed üritavad minust haarata. Seisan sirgemalt ja pilgutan silmadest ärevuse ära. Ma tean Niall'it; minuga on siin korras.

„T-tere, Niall. Ma... minuga on korras," vastan, üritades naeratada, ja võitlen oma puperdava südamega. Ärevust, mis minust võimust võttis kui ma aru sain, et olin kellegagi kokku põrganud, on raske tagasi lükata, nii et pean sellega kõvasti tööd tegema.

„Ma... Harry ütles, et sa ei tule. Kas ta teab, et sa siin oled?" küsib ta minult ja ma raputan pead.

„See... see pidi üllatus olema," ütlen ja ta naeratab, ta käed kukuvad tagasi ta külgedele ja ta ilme muutub pehmemaks.

„Ma läheks talle järele, aga ta kadus pärast esitust ära. See oli imeline. Kas sa nägid seda? See laul li imeline ja see tüdruk, vau, selle tüdruku energia on nii nakkav," teeb ta komplimendi ja mu naeratus on nii lai. Niall'ile meeldis see lugu!

„Ta on imeline," ütlen; olen uhke, et saan teda oma sõbraks kutsuda. „Ta on Mare, mu sõber."

„Sul on väga andekas sõber, Ariel," ütleb ta naeratades ja ma isegi ei hooli sellest, et ta ei tea, et mina kirjutasin selle laulu ja et see on meie koostöö, mitte ainult tema oma. Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et talle see laul meeldis.

„On küll," vastan, tundes end rohkem nüüd iseendana. On tore, et ma Niall'iga kokku põrkasin; kellegagi, keda ma tean ja olen kellega ma varem rääkinud olen. See teeb olukorra kergemaks.

„Kas ma võin sulle seltsiks olla kuni Harry välja ilmub? Kui aus olla, siis ma ei taha siin olla, aga ma võin hea meelega sinuga siia jääda," pakub ta ja mu naeratus laieneb. „Juhul kui sa ära ei tahtnud minna," kiirustab Niall lisama ja ma raputan pead.

„Ma tahan Harry't näha enne kui ma ära lähen," vastan ja ta noogutab.

„Läheme sööme midagi siis. Snäkid on siin imelised, usu mind," lisab ta naeruga, niisiis lähen koos temaga.