Libahundi amulett (EST)

1.peatükk

Ma lihtsalt vaatan aknast välja vihasel, kurval ja hirmunud pilgul. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et mina jäin elama. Me põrutasime minu poolse küljega hundile vastu. Mina olin see, kelle poolne aken oli katki. Mina olin see, kellel olid klaasikillud näos. Mina olin see, kes vastu puud sõites aknasse paiskus. Mina.. Ja kuidas on võimalik, et mina olen praegu siin ja vaatan aknast välja, samas, kui ema mitte? Kuidas see võimalik on? Olin haiglas vaid paar nädalat. Arstid imestasid ka mu kiire tervenemise üle. Ma tahaksin teada, mis jõud mind aitas ja sellelt küsida, miks ta mu ema ei aidanud. Olen siin akna juures, silmad on pisarais. Ma pole ju paar päeva oma toast väljunud. Mul on ikka veel armid näos. Üks neist ei pidavat arstide sõnul kunagi kaduma. See jääb mulle seda saatusliku avariid alatiseks meenutama. Kuulen koputust oma uksel. Tean, et see on vanaema. Ta muretseb mu pärast. Ning vanaema astubki sisse: "Sofie. Mul tuli siin üks mõte!" Sulen silmad: "Mis mõte, vanaema?"- need on mu esimesed sõnad pärast haiglast välja saamist.

***
"Kas sa ikka tahad minna?" küsib Jared kurval pilgul. "Jah. Aga ma ei lähe ju üldse kauaks. Paariks nädalaks või nii. Mul on vaja lihtsalt siit eemale saada. Siin on liiga palju mälestusi emaga, keda mina tundsin. Tahan tundma õppida ema, keda mu vanaema tundis. Siin meenutab iga koht ja ese mu ema. Aga seal saan ma tundma õppida kedagi teist. Sa võid mulle iga kell külla tulla. Ja me suhtleme ikka." "Sofie... Ma ei suuda sust eemal olla." "Paar nädalat. Ainult paar nädalat." "Kuidas sa saad selle kohta öelda ainult?" küsib ta kurvalt ja mängib mu sõrmedega. Ta on mu poiss. Ja ausalt öeldes on päris üllatav, et tema armastab rohkem mind kui mina teda, kuna ma olen tõeliselt kiire armuja. Ma ausalt öeldes oleks suhte ammu lõpetand, aga ma ei taha Jaredile liiga teha. "Sest see on "ainult"" "Aga miks? Uus kool ja kõik muu? Väga suur mõte vaid selle pärast kooli vahetada?" "Võtan seda kui laagrit," naeratan ja lähen oma kodu uksest sisse. "Tsau!" "Tsau! Aga ära unusta helistada!" hüüab ta mulle veel järele. "Sa ju tead, et ei unusta.".