Lase Mul Olla Mina

Algus

Päev oli õhtusse veerenud. Päikeseloojangu kollakat kuma oli ikka veel näha, helkimas üle majade ja roheka metsatuka. Ka rahulik tuul sasis mu pikki juukseid.
Nii ma siis seisin tema trepiastmetel, roosikimp ühes käes ja teises suits, millest ma kiiruga viimasid mahve tõmbasin. Närvid olid endalegi üllatuseks minust võitu saanud. "Ebatavaline olukord", pomisesin omaette.
Lõpuks, julguse kokkuvõtnud, lasin ma uksekella. Kuulda oli meeldivat helinat, mis vaikselt majas mänglema hakkas. Hetke pärast oli kuulda ukse tagant jalatsite otsa koperdamist ning siis võtme haaramist. Olles veidi lukuga jamanud avas ta ukse.
"Tsau Mihkel, ma juba arvasin, et sa ei tulegi!" hüüdis Lis valjult. Ise samal ajal mind uksest sisse tõmmates ning siis tugevasse embusesse lukustades. "Ma ei oleks saanud ju tulemata jätta, pärast sinu ettepanekut, eelmisel reedel" vastasin vaikselt naeratades ning lilli ulatades. "Aitäh aga ainult sellepärast siis tulidki siia?" küsis Lis, teeseldes salakavalalt süütukest. "Millepärast siis veel?" küsisin üllatunult, et teda kiusata. "Mhh lollakas", vastas Lis ning lõi mind kerge jõuga vastu nägu ja juhatas mind oma tuppa.
Istusin ta pisikese voodi äärele. See asus otse akna all, millest oli näha seda metsatukka, mis päikseloojanguga kollakaks tuhmunud. Tema akna lauda ehtisid mitmed potitaimed ning kaunid ripatsid. Veidi veel toas ringi vaadanud, märkasin mitmete bändide postreid ja muusikaalbumeid riiulil. Ning muidugi neidudele omane peeglikapp, millel seisis virnade kaupa meigitarbeid. Imelik, kuna mulle tundus, et ta ei kasutaks neid üldse, sest enamus neist olid kiles v pakendis. Aga nii mulle just sobis, ta oli meigita ülimalt kena.
"Kuidas meeldib?", küsis Lis järsult, segades mu mõttekäiku. "Väga meeldiv, hubane", üritasin sõbralik olla. "Voodi on küll pisult väike aga küll me hakkama saame", vastasin laia naeratusega. Lis naeris vaikselt,"Oota siin, ma olen kohe tagasi", järgnes ta naerule ning ta lahkus toast.