Seisan siin üksikul mererannal,
lained suured vahutavad.
Tahaks käed su ümber panna,
kuid põhjatuuled meid lahutavad.
Nii seal kauguses seisad sa,
ees on igatsev pilk.
Nägin ka kord su suult
käis üle üks naeratav vilk.
Seal su blond juus
lehvis veel karmis tuules.
Nägu läks korraks veel naerule,
sul minu hüüet kuuldes.
Su silmad lõid särama,
nii ilusad sinised need,
mis tõid mulle lootuste värava,
mille võtmeks su kaelakee.
Kuid kaelakee on mere põhjas,
ei kätte seda enam sealt saa,
Kardan ka merre sukelduda,
imetlen seda vaid kuival maal.
Me kunagi seal rannas kohtume veel,
kus suured lained vahutasid.
Alatiseks päev meelde jääb see,
kus tuuled meid igaveseks lahutasid.
