Libahundi amulett (EST)

3.peatükk

Takso jõudis lõpuks ühe suure kivist maja ette. See oli kõigist teistest majadest kaugel eraldatud. Tulin taksost välja: "Kas siin te elasitegi?" "Jah, just siin," vastas vanaema naeratades ja võttis taksost kohvrid. Võtsin ka oma kompsud istmelt ja astusin majja. Maja oli hästi säilinud. Uskumatu, et vanaema seda maha ei müünud. Sellest oleks ikka priske summa saanud. Maja ühes seinas oli kivitrepp. Seda mööda üles minnes oli näha imelist esikut. Seal oli kaks ust. Ühel oli tähis WC ja teise sisse kiigates oli näha suurt tuba. Toa nurgas oli voodi ja voodi jalutsis oli riiul raamatute ja asjadega. Teises seinas oli riidekapp. Voodi kõrval oli öökapp. Ukse vastasseinas oli aken vaatega tiigile. Ja akna kõrval oli nael. Naela otsas rippus midagi. Mingi kett. Võtsin selle otsas oleva ripatsi kätte ja silmitsesin seda. Sellel oli kujutatud tüdrukut ja hunti. See oli imeilus. "Sofie! Tule korraks alla!" kostus alt "Ja, kohe tulen, vanaema!" hõikasin vastu ja jooksin alla, jättes kee sinnapaika. "Tule aita lahti pakkida." "Ja, kohe. Ma käisin ema toas." "Tõesti?" naeratas vanaema. "Jah. See on imekena. Ja see kee seal seinal." "Kee?" Vanaema nägu muutus tõsiseks. "Jah. See hundi ja tüdrukuga. Lihtsalt imeilus.." "Ära seda puutu. Las see olla seal, kus on," manitses vanaema ja võttis kohvrist välja toidupakke. "Hästi. Ma ei puutu. Aga miks?" "Ära päri rohkem. Liiga palju mälestusi." Ja vanaema läks kööki asju ära viima. Oleksin tegelikult tahtnud veel midagi rääkida, aga ei hakkand vanaema segama. Ta pidi täna veel koolis direktoriga minu kooli saamisest rääkima ja allkirjad andma jne. Ma ei tahtnud tema aega Raisata. Selle asemel läksin üles ema tuba lähemalt uudistama ja asju lahti pakkima. Homme on esimene päev siin koolis. Homme muutub mu elu täielikult. Homme..