Lask, Mis Ei Tapnud✅

Kohuke

"Achhhh....ei tulnud välja jah?" olin ma veidi nördinud ning mõlemad raputasid selle peale pead.

Muutsin siis kiirelt teemat küsides Keitylt "Mis sind siia toob?".

"Mmm...oota tule" kutsus ta mind endale lähemale ja sosistas "Tead see uus kutt koolis Ethan, ta kutsus mu väljaaa...aga mul oleks vaja riietuse osas head nõu, aitad?" seletas ta olles super elevil.

"Jaaa..muidugi, lähme üles!" kiljatasin ma rõõmust.
Saime rahulikult Keityle riideid valida, kuna Henry pidi nagunii juba ära minema.
Istusin siis voodile ja jäin ootama, kuniks Keity oma riide hunnikuga minu ette jõuab.
"Uhhh...hakkame pihta?" ohkas ta olles samal ajal nii elevil kui ka närvis oma kohtingu pärast.
Vähemalt viiel korral saatsin ta uuesti riideid vahetama, kuna need outfitid ei olnud kuidagi just kõige õigemad. Lõpuks tuli ta juba tüdinedes mu garderoobist välja ja viskus voodile pikali "Ma ei leiagiiii...!!!!"
"Ohh..oota, mul tuli idee!" hüüatasin äkitselt püsti tõustes ja jooksin oma garderoobi. Kiiruga haarasin sealt oma must-valge triibulise õlapaeltega kleidi ning teksatagi.
"Need või mitte midagi!" sõnasin karmilt ja näitasin siis Keityle neid.
Ta plaksutas jällegi vaimustusest oma käsi ning vahetas kiirelt riided ära, pärast tegin talle veel meigi ning mõned lokid juustesse.

Oeh loodan, et Keityl läheb õhtu sujuvalt lootsin oma mõtetes ning saatsin ta uksest välja.
Olin tervest päevast nii väsinud, et otsustasin magama minna.

Hommik, kell 11.26
Ärkasin toidu lõhna peale...oot toidu?
Esmaspäev on ju, miks peaks keegi sellisel kellaajal kodus veel olema?
Tõusin vaikselt voodist ja otsisin mööda tuba enda hommikumantlit, achhh..see on alati kadunud, kui ma seda vajan.
Otsisin ja otsisin, kuid ei leidnudki niisiis haarasin toolilt hoopis Henry pusa, mida polnud talle veel siiani tagastanud. Hahah..ega ta pole küsind ka, pealegi on see liiga mugav, et seda ära anda.
Hiilisin alla korrusele ning proovisin aru saada, kes seal köögis olla võiks. Piilusin tasakesi kööki ning nägin seal...oh üllatus, üllatus "Vanaema?".
"Oiii..tere kullake, vanaema roosinupuke! Näe istu, söö!" rõõmustas ta mind nähes, kuid kamandas mu kohe sööma.
Istusin siis laua taha, kuid olin ikkagi huvitatud sellest, mida ta siin teeb "Tulid külla?".
"Külla ka jah, kuid eelkõige tulin siiski sind vaatama. Issakene, mis sulle ikka tehtud on, vaene laps! Vanaema võtab siit selle taignarulli ja läheb annab nendele kutikestele vastu tagumikku ühe suure läraka, siis näevad, mis juhtub kui minu suhkrutükikesele haiget teha!" seletas ta olles juba vägagi lahingu valmis, hahah täpselt nagu mina.
Alati on öeldud, et olen meie suguvõsas kõige rohkem vanaema moodi, justnimelt iseloomu poolest. Me mõlemad oleme sellised elavad inimesed, ühesõnaga naerame palju, oleme pere kõige suuremad tantsulõvid ja leiame igas halvas asjas midagi head ehk ühesõnaga me oleme kaks hullu, kuid kui me solvume siis tõuseb draama, alati!
Rääkisime ja sõime veel kaua, pärast vaatasime koos filmi ja veetsime niisama aega, kahjuks pidi ta varsti ära minema.
Saatsin teda ukseni olles ise vägagi kurb, kuna ta ei käi siin eriti tihti ja kui tulebki siis veedab siin vaid mõned tunnid.
"Kuule, kui sa mossitad siis ma jooksen kohe ära!" naeris vanaema ja puudutas sõrmega mu nina noh...teate küll nii nagu ka väikestele titadele tehakse.
"Ei, ei näed ma juba naeratan!" sõnasin kiirelt ja kallistasin teda veel viimast korda enne, kui ta lahkub.
"Juba parem! Tulen kunagi jälle, sina saa aga terveks ning puhka kõvasti, tsauuuu...!" hõikas ta mulle veel aiaväravalt lehvitades.

Istusin nüüd üksi teleka ees ja mõtlesin, et peaksin siiski õppima hakkama, kuna ei taha teistest nii maha ka jääda.

Okei, kerime siis aega nädala jagu edasi.
Ühesõnaga terve selle nädala veetis Octavia oma kodus ning puhkas, vahepeal käisid ka Lexa ning Keity külas ja ühe korra isegi Isac.
Lõpuks kadusid ka suuremad sinikad ning oli aeg taas koolis käima hakata.