"Laps, palun vaata kuhu sa astud." lausus mehele ebaloomulikult peenike hääl. Järgnevalt sai ta kaaslastelt oma sobimatu kommentaari eest võmmu kuklasse. Ega ma end solvatuna ei tundnud, olen juba sellistega ära harjunud. Pigem võtan asja naljana. "Vabandust, ma ei mõelnud" ütles see sama hääl. Mõtlesin, mida vastata kuid "Ikka juhtub, mulle tavaline asi." lipsas juba üle huulte. Ah, käis kah.
Sisenesime mingisse majja, kus lõhnas nagu haiglas. Lävepakk polnud õnneks otsa-kopertatav. "Raul, me jätame su nüüd kaubavalvesse. Palun juhi ta arstikabinetti. Au Skorrele!" ütles Suitsetaja ning lõid ülejäänud kahe mehega samal ajal kannad kokku ja marssisid ära. "Au Skorrele!" puterdas Raul. Tüüp tundus ikka väga närviline olevat. Ta surus oma higised, külmad, veidi värisevad käed mu kaele ümber ja juhtis mind edasi. Seintest voolas rõskust. Koridor tundus pikk, me polnud veel kordagi kusagile pööranud. Palatitest, kust me möödusime kõlas oigamist, juttu, naeru ja kõike, mis täheldas elu olemas olu. Jalad olid jälle väsinud ja valusad. Kui juba arsti juurde teel siis ehk peaks rääkima?
"Nii, kohal. Ettevaatlikult, ma ei taha, et sa koperdad." sosistas Raul. Olin üllatunud. Ma ei olnud sellist viisakust siin veel tundnud. Raul lükkas mu kabinetti ning mu sulges mu taga ukse.
"Ahah, järgmine. Harta, juhi poiss palun istuma." klõpsuvad kingad tormasid minu juurde ning külmad, ebatavaliselt jõulised käed tõmbasid mind mingile nahast diivanile istuma. Mu istmikualune krudises veidi. Külm on ja kõht korises veidi. "Harta no palun, kas sa ei kuule, kuidas poisil kõht koriseb, mine too talle süüa, niikaua kuni ma nõutud protseduurid temaga ära teen." Punastasin. Arsti sõbralik, madal hääl rahustas mind veidi. Tundus, nagu ta oleks rääkinud läbi habeme. Harta kõndis kingi klõpsutades kabinetist välja ning lõi ukse pauguga kinni. "Vabanda teda, tal ei olnud täna hea päeva algus." lausus arst "Nii, kas noormees kurdab ka mulle midagi?" tundsin, kuidas ta suu rääkimise ajal laiaks naeratuseks tõmbus. "Mu jalad tõmbuvad vahel kõndides valusaks ja krampi." "No vaatame, mis me selle parandamiseks teha saame." kuulsin, kuidas tool ja põrand ta all naksus, kui ta püsti tõusis ning minu juurde tuli ja jalgu üle vaatama hakkas. See arst meeldis mull, ta tundus usaldatav olevat. Koridorist ja kõrvalruumidest kostus saginat ja meditsiiniõdede jaanõude klõpsumist. Kusagilt koridori lõpust oli kuulda kellegi kisa.
Lõpuks tuli Harta ja asetas taldriku kartulipudruga mu ette. Küll see lõhnas hästi. Ahmisin kõik sisse ning jõin klaasi piima peale, arst täitis samal ajal mu dokumente. Imelik, et keegi polnud siiani veel mu nime küsinud...Ja miks mind haiglasse toodi?
"Harta, kullake, juhata poiss tema palatisse, lapsel puha uni silmas." Nojah, uni oli mul tõesti, kõht oli täis ning oli aeg asja veidi rahulikult võtta. Harta võttis mult jälle käest kinni ja tõmbas endaga kaasa. Tundsin, et ma pigem lendasin ta kannul. Suutsin selle pärast veel koridoris pikali lennata. Pole ime, et mu jalad hullupööra valutavad, kui ma igale poole suudan kogu aeg koperdada.
