Põsk vastu külma haiglapõrandat ja ravimite lõhn ninas pole just kõige mõnusam kooslus, eriti kui tead, et Harta karm käsi on sind iga sekund kraest krabamas, et sa ilusti tema järel välgu kiirusel läbi koridoride tormata saaks.
Harta tõstis mind kraest tagasi jalgele "Näen, et noormees ei oska oma jalgu kasutada, no lähme siis rahulikult." lausus ta veidike ülbelt. Miks mõned pikad inimesed kohe solvuvad või vihaseks lähevad kui ma neile järele ei jõua? Ega see minu süü ei ole, et ma lühkarina sündisin.
Harta võttis mu kaelast kinni ja juhtis mu ilusti üle lävepaku. Selle toa lõhn oli juba parem. Siin oli soe ja kodune tunne. "Kas sul asju polegi kaasas?" küsis "Mis te arvate, et ma valmis pakitud kohvritega ootasin oma röövimist või?" Harta lasi vihaselt ninast õhupahmaka välja. Pagan, see tuli mu suust palju ülbemalt välja, kui see alguses peas kõlas. Mis mul viga on? Sellepärast mul sõpru polegi. Mu vanemad ei kasvatanud mind ju selliseks. Kas ma peaks vabandama? "Ülbust sul jagub, vaatame, mis sa pärast nädalat siin viibimist küll teed. Vaid kiunud, et sind vabaks lastaks. See siin ei ole lastelaager." Harta sammus klõbisevalt vihaste sammudega uksest välja. No hästi, ega ma ei osanudki vabanduseks sõnu seada.
Kuna und ei olnud, ja kellegagi rääkida polnud, otsustasin ruumis ringi "vaadata". Otsisin kobades ülesse lähima seina ja hakkasin selle toel toa äärtes ringi käima. Tuba tundus kaetud olevat krobeda tapeediga. Uks...sellest vasakul mingi suurte lehtedega potilill, parem oleks, kui ma seda ümber ei ajaks... minu voodi, öökapp, lõin oma pea mingi riiuli terava nurga vastu, tundsin, kuidas verevalum ennast tekitama asus. Libistasin sõrmedega üle riiuli peal olevate raamatute. Puidust riidekapp, nagu mul oleks sinna midagi praegu sisse panna. Siis tuli järgmine sein, kus oli ka kaks akent, üks aknalaud oli täis mingeid kujukesi ja karikaid. Ja veel üks voodi, öökapp ja riiul, mille otsa ma imbekombel ei koperdanud.
Jagan kellegagi tuba, tore. Vähemalt on võimalus sõpru saada, kui ma just enda mõtlematu ülbusega asja jälle ära ei riku. Huvitav, kust ma küll riideid saaks? Hartalt ma küll küsida ei julge, loodan, et ta siin iga päev käima ei hakka. Miks siin nii umbne on? Koperdasin mälu järgi akna juurde ning jätsin selle tuulutuse peale. Külm õhk lõi ninasõõrmed lahti. Väljast kostus juba ritsikate sirinat. Kõht korises. Ma ju paar tundi tagasi sõin...Pea ning jalad andsid endast valulikult märku. Olen nagu väike, põdur ja kibestunud vanainimene. Valuvaigistid on elu.
