„Parim Sõber"

Mari esimene koolipäev...

See raamat räägib 7. Aastasest Marist, kui ta endale teisel koolipäeval leidis parima sõbranna.... Oli esimene kooli päev, kui Mari pidi varakult ärkama, et kooli õigeks ajaks jõuda. Mari oli väga pabinas, kuna ei teadnud ette missugused õpilased tema koolis on.. Mari oli ka väga tore, hooliv ja sõbralik.. Aga Maril oli ka üks halb omadus ta oli vahepeal teiste peale nii kade, et ei suutnud ennast talitseda... Ka Mari ema Kati oli väga mures, et mida teha siis kui Mari muutub kadedaks, kui ta midagi oma uues koolis ei saa.. Mari oli alguses väga rahul oma uues koolis olemisega, aga hiljem hakkas ta kadetsema oma klassiõde Johannat, kuna Johannal oli palju sõpru... Aga Mari oli veel nii noor, et ei saanud sellest veel aru, et esimesel koolipäeval ei olegi kõigil kohe nii palju sõpru... Kui Mari klassiõde Johanna hakkas koolist lahkuma ning oli oma riietusruumi poole minemas siis nägi ta midagi jubedat... Johanna nägi et keegi oli tema jope prügikasti visanud ja kampsuni kääridega puruks lõiganud. Muidugi ta ei teadnud, et seda tegi tema klassiõde Mari, kes oli ta peale kade... Muidugi ei saanud ka Johanna koju veel minna kuna pidi minema oma klassijuhatajaga rääkima mis tema riietega tehti. Johanna klassijuhataja juba hakkas vaikselt mõikama kes selle tobeda trikiga hakkama võis saada, aga alguses ta muidugi ei hakkanud seda Johannale rääkima, kuna ta ei teadnud mida Johanna võis Marile teha.. Umbes tunni aja pärast kui kui Maril lõppesid tunnid kutsus ta oma ema järgi, et koju minna.. Kui Mari klassist väljus ootas teda ukse taga tema enda klassijuhataja ning palus tüdrukul temaga kaasa minna.. Muidugi oli Mari närvis kuna ei teadnud mida rääkida kui klassijuhataja teada saab... Klassijuhataja ja Mari vestlesid pikemalt kui pool tundi... Kui Mari ema Kati kooli jõudis, et Mari koju viia kutsus ka Mari klassijuhataja tema ema klassi, et ka temaga natukene rääkida.. Mari eitas kõike ning ütles kõva häälega, et kui teil pole tõendeid siis te ei tohiks minuga niimoodi rääkida.. Mari hakkas nutma ning lahkus klassist. Hiljem kui Mari ema Kati hakkas koju minema ei leidnud ta tüdrukut ta otsis teda terve päev aga tüdrukust ei olnud jälgegi maas.. Muidugi kati ei jäänud käed rüppes istuma vaid teatas kohe politseisse.. Politsei hakkas Marit otsima.. Möödus juba kuu aega kui Mari polnud koolis käinud ja ka ei olnud veel välja ilmunud.. Mari oli oma vanaema juures, ning palus oma vanaemal, et ta midagi tema emale ek räägiks.. Muidugi oli ka Mari vanaema mures ning ikkagi helistas Mari emale ning kutsus ta sinna, et ta oma tütre koju viiks... Lõpuks sai Mari aru mis jubedusega ta hakkama sai..

Teine päev..

Mari võttis ennast kokku ning läks oma kooli teist päeva see oli Mari meelest tema teine koolipäev.. Maril hakkas parajasti söögivahetund... Hiljem ta märkas, et tema lauda oli istunud tumeda päine tüdruk kes oli temast ainult 1. Aasta vanem.. Hiljem hakkasid tüdrukud omavahel rohkem suhtlema ning tahtsid hakata parimateks sõbrannadeks muidugi oli Mari nõus kuna tal ei olnud varem olnud mitte ühtegi parimat sõbrannat... Möödus juba 9 aastat ning Mari hakkas kooli lõpetama.... Ja Mari elas õnnelikult mitte ühegi pahandusega....

LOO LÕPP!!