"...laske lahti, ma saan ise kõndida. Saatanad, ma ütlesin, laske lahti, ei kuule või? Võtke need käerauad ära, mul on valus. Mis teil viga on? Ai, miks sa seda tegid?" koridorist kostis kolinat, asjade purunemist. Keegi sai vist paar korda ka hoope ribidesse. Tõusin voodist istukile, et paremini kuulata.
Mu toa uks paisati lahti ning sanitarid viskasid nende käte vahel vingerdava patsiendi sisse "Edu märatsejaga." lausus neist üks, see oli vast suunatud mulle. Nad marssisid välja ja lukustasid enda järel ukse. Vihane poiss tormas ukse juurde ja hakkas kahe rusikas käega vastu ust taguma "Paganad, tulge tagasi, mu käed on ikka veel raudus. Argpüksid, tulge tagasi." jätkas ta kisaga. "Kas sa palun rahuneksid ning istuksid maha? Nad niikuinii ei tule. Istu." mul oli tänasest päevast nii kõrini, tahtsin lihtsalt rahu. Poiss seisis momendi ukse juures nagu lootes, et keegi siiski tuleb. Tundus, et ta oli nüüd veidikene rahunenud, sest hingamine oli sügavam. Lõpuks sammus ta oma voodisse ning surus pea patja.
"Mis su nimi on?" püüdsin kuidagi jääd sulatada. "Tead, sa ei taha teada." mõmises poiss. No see asi ei lähe üldse hästi... "Palun ütle." "Vidrik. Aga kui sa seda kasutada kavatsed, löön sul silmad siniseks. " ta hääl oli selgemaks läinud, eeldasin, et ta pööras näo padja seest välja. "Kui ma täiskasvanuks saan siis luban, et muudan ära." ta hääl oli mahedalt madal. "Kuidas ma sind siis kutsuma nii kaua peaks?" "Tulehark, nagu kõik siin asutuses." ta oli üllatavalt rahulikuks jäänud. "Miks nii?" " Mu iseloom on väga äkiline. On selge?" "No teeme nii, eks ma siis väldin neid siniseid silmi. Tulehark kõlabki vähe paremini kui Vidrik."
"Aga mis sinu nimi siis ka on?" Tulehark seadis end voodis istuma. "Juss..." mõmisesin. "Nagu jänes?" naeris Tulehark veidi mõnitavalt. "Tead, ma peaks sulle hüüdnime mõtlema. Niikuinii keegi siin majas su päris nime ei kasuta, võid selle lausa ära unustada. Ma kutsun sind Arlekiiniks. Mul oli kunagi koer nimega Arlekiin ja sina meenutad mulle just teda, selline kurbade silmadega. Pluss ma sõin kunagi oma lemmikkohvikus ühte torti, mille nimi oli Arlekiin." ta hüppas voodist välja, sammus minu voodi juurde ning surus mu kätt. "Meeldiv." laususin. "Muide mis su silmadega juhtus, et sa kellelegi otsa ei vaata?" "Ma olen pime, ära küsi, mis juhtus, sündisin sellisena. Ja palun lase mu käest lahti, oled seda piisavalt pigistanud ning raputanud." "Palun vabandust," Tulehark lasi mu käest lahti, liigutasin sõrmi, et aru saada, kas need ikka veel töötavad. "Sa tundud nii klaasist olevat. Kui vana sa oled?" vatras Tulehark "Usu või ära usu, olen 16. Tean, näen noorem välja." mühatasin. Appi, kas ta vait ka kunagi jääb? "No seda arvasin minagi, et sa ikka vähe noorem oled. Aga vähemalt oleme sama vanad, see on ikka parem." ta hüppas oma voodisse, teki alla tagasi. Toas oli vähe jahedaks läinud. Ei usu, et siin radiaatoreid osatakse kasutada
"Kas sa oled kogu aeg siin toas üksi olnud?" "Vaid paar aastat. Nad peavad mind ohtlikuks. Ma võin teistele patsientidele viga teha. Ükskord andsin kõrvaltoas olevale poisile peksa, sest ta ei tagastanud mu raamatut õigel ajal. Istusin paar päeva karistuseks keldris. Kord on karm. Enne elas siin Naatan aga ta kahjuks suri ära, talle süstiti valesid aineid koos. Järgmine kärvanud laborirott." "Kas nad hakkavad meiega siis erinevaid katseid tegema? Miks?" "Üks põhjus muidugi, et rahvaarvu kontrollida, teine on see, et nad saavad ka samas erinevaid tehnoloogiaid ja ravimitööstust meie peal testida ning arendadada. Oleme neile nagu laboriloomad. Seda sa muidugi tead, et nad käivad linnades rüüstamas, võtavad noori, kellel on sobiv kehaehitus, et kauem vastu pidada. Neil on dokumendiregistris räigelt andmeid laste kohta, kes kunagi on valmis meie asemele asuma, kui meiega midagi valesti läheb ja ära suudame kärvata. Mõned lapsevanemad müüvad oma võsud maha, et ennast säästa, teised jälle kaitsevad elu hinnaga. Minu vanatoi oli esimest sorti, põhjendus oli, et liiga palju suid toita. Kah kõva mees." Tulehark surus pea patja. Ta kõlas eriti vihaselt ning tundsin, kuidas ta püüdis nuttu tagasi suruda. Pagan, kuidas ma ta tuju tõsta saaks? "Tulehark palun loe mulle midagi. Ükstapuha mida, palun lihtsalt loe."
Kuulsin, kuidas ta voodis sahistades oma raamatute poole küündis. "Kas "Kolm musketäri" sobib?" "Loe mulle mida tahad. Vähemalt vii oma mõtted praegusest probleemist eemale." "Kas ma võin sinu juurde voodisse istuda?" "Tule, mis iganes sind õnnelikumaks teeb." Sokkide sahin üle põranda ning pehme maandumine minu voodis. Ta lõhnas nagu raamatukogu, roosid ja šokolaad. Panin pea padjale ning sulgesin väsinult silmalaud.
