Mr.Right And I// eesti.k/LÕPETATUD

15. "Aitäh Sulle..."

Seisan närviliselt Ethani ukse taga ja kõhklen, kas vajutada uksekella või mitte. Mu näpp jõuab juba kolmandat korda uksekallani, kuid ma ei suvatse seda vajutada. Viin pilgu tagasi uksekellale ja enne, kui seda vajutada jõuan, läheb uks lahti.

"Sa seisad ja kõhkled siin veel kaua?" Tuleb Ethan uksele ja märkan ta suul väikest naeratust, mis kohe hääbub, "tule," lausub ta veel ning ma lähen tema järel uksest sisse. Vaikuse saatel panen nagisse oma üleriided ning ka saapad poetan ilusti maha.

Lähen Ethanile lähemale ja teen talle põsemusi. Ta haarab seepeale mu käest kinni ja me liigume koos trepist üles, tema toa poole. Olid ajad siin majas mu jaoks...

Ethani tuppa jõudes istume me mõlemad voodile.

"Kas ma võin su kaissu tulla? Ma tahan lihtsalt olla..." küsib ta ning ma noogutan. Istun mugavamalt vastu voodi seljatuge ja Ethan asetab oma pea mu põlvedele. Ma ajan oma käed ta juustesse ja teen ta peanahale massaai. Ethan suleb silmad.

Pärast umbes pooletunnist vaikust, avab Ethan silmad.

"Ma tahan sulle millestki rääkida." Sõnab ta ja tõuseb istukili, minu vastu. Ta seab end rätsepa istesse ja vaatab mulle silma.

"Mäletad seda korda haiglas, eks?" Küsib ta ja ma noogutan. Loomulikult mäletan ma seda, kui nägin Ethanit, kes oli olnud alati olnud tugeva egoga poiss, haiglapingil üksinda, pea käte vahel ja murest murtuna.

"Vaata...Ma ei ole sulle rääkinud sellest, sest ma pole julgenud lihtsalt..." seletab ja ma vaatan teda tähelepanelikult.

"Seal haiglavoodis lamab minu parim sõbranna, Veronica," jutustab Ethan ja ma ei julge ikka veel sõnakestki öelda.

"Temaga juhtus kaks aastat tagasi autoõnnetus, mille põhjustas keegi värdjas. Me ei tea, kes seda tegi, aga kui teada saaksime, ma peksaksin ta näo üles...Tookord, kui sa mind haiglas vaatamas käisid, ütlesid nad, et Veronical on halvemaks läinud. Kuidas saab veel halvemaks minna, kui ta on juba kaks aastat koomas?!"

"Issand..." on ainus sõna, mis mu suust tuleb. Ma ei kujuta ette, kui minu sõbrannadega juhtuks midagi sellist.

"Jah...Kaks aastat tagasi ma muutusin juba. Ma pole enam see sama Ethan Blame, kes oli jube suure egoga ja, kes sai kõik naised, keda tahtis. Need inimesed seal koolis ei tea seda ega saagi teada. Mis õigusega räägivad nad niimoodi? Ma võisin koolis välja näha ikka jube ülbe ja nii, aga tegelikult koju jõudes lukustasin ma end alati oma tuppa. Kui käisin pidudel, siis lõbutsesin...Aga ma olen faking muutunud..." jutustab ta ning ma kuulan teda.

"Ma usun sind," lausun ja kallistan teda siis. Tunnen, kuidas ta surub mind tugevalt enda vastu ja see meeldib mulle.

"Sa ütlesid, et sa usud mind ja see tähendab mulle väga palju,"

"Armastust pole, kui pole usaldust ja mina usaldan ja armastan sind, kallis," sõnan ja ta teeb mu peale musi.

"Magame natuke," poetab ta siis vaikselt.

"Kell on ju juba kuus kohe?" Vaatan talle küsivalt otsa, kui ta teeb mulle silma.

"Oota, ma vaatan telefoni teated ka ära," sõnan ma ja Ethan sätib juba voodi meile valmis.

"Ma vaatan sinuga koos," naeratab ta ning võtab mu enda kaissu.

Nii, kui panen interneti sisse, tuleb hunnik instagrami, snapchati, Messengeri ja Facebooki teateid.

Avan oma Messengeri sõnumid ja näen, et mulle on kirjutanud KAte, Lisa ja siis on lisatud mind kuskile gruppi ka. Märkan ka sõnumitaotlust.

"Kes siin on?" Avab ethan Messengeri mulli ja ma kehitan õlgu. Hakkan lugema teksti ja siis märkan ka, kes siin grupis on. Lisa, Kate, James, Pete ja Chris.

"Kes need poisid on?" Tõuseb Ethan küünarnukkidele ja vaatab mulle otsa. Loomulikult ma oleksin ise samasugune. Võib-olla hullemgi...

"Aa jaa. Ma pidin sulle rääkima, et täna läksime Lisa ja Katega kohvikusse. Istusime ja sõime oma kooki ja siis tulid kolm poissi, kes igaüks andis siis meile lille. Nad liitusid meiega ja me rääkisime niisama juttu. Ma mõtlesin sulle ka helistada ja sind kutsuda, aga arvasin, et see poleks parim idee." Seletan jutu ära ja panen telefoni voodi kõrval asuvale kapile.

"Ah nii. Et siis senikaua kuni Ethanike kodus mossitab, lood sina juba uusi tutvusi teiste poistega, jah?" Ütleb Ethan ja ma vaatan teda imestunult.

"Kuidas, palun? Nad ise tulid ju, mitte meie ei läinud!"

"Aga sa oleks võinud mainida, et sul on poiss olemas,"

"Appikene, Ethan?!"

"Mis nüüd on? Mine vaata, mida su poisid sulle kirjutanud on," nähvab ta ja viipab peaga mu telefonile. Ma vaatan Ethanile otsa ja tunnen vastikut klompi kurgus. Ma hoian nuttu elu eest kinni, et mitte näida liiga nõrgana.

Järsku katkestab meie vahe oleva vaikuse mu Messengeri heli.

Chris Dome
18:09

Hei, kuidas sul läheb? Millal me uuesti kokku saame?

Loen ma ja ilmselt nägi seda ka Ethan.

"See oli viga, et sa siia tulid. Mine oma poistega kokku saama ja ära kuluta oma aega minule!"

"Ethan, ma palun sind. Kasva suureks ja saa aru, et ka minul võib olla sõpru. Mul on samad õigused, kui sul!" Nähvan ja tõusen voodilt püsti, haarates kaasa oma telefoni.

"Ära kondoomi unusta!" Karjub ta ning ma astun uksest välja.

"Idioot!" Karjun talle veel vastu ja torman kiiresti trepist alla. Panen kähku riided selga ja jooksen välisuksest välja.

Maria Fora
18:13

Hei, sitasti. Saame palun kohe kokku, ma tahan nutta...

Chris Dome
18:14

Mis juhtus, iludus? Saame seal samas kohvikus siis kokku?

Maria Fora
18:14

Jah, ma juba lähen.

Ma vajan tõesti kedagi, kelle õlal nutta. Kas saab veel olla midagi jubedamat, kui see, et su oma poiss sind reaalselt litsiks sõimab?!

Jooksen bussipeatusesse ja minu õnneks sõidab buss just peatusesse. Astun bussi ja leian istumiseks koha pensionäri kõrval.

Miks on elu nii ebaõiglane? Ja seda just naiste suhtes. Kust võtavad mehed selle, et nendel võib olla parim sõbranna, aga kui naisel on parim sõber mees või ta suhtleb meestega, on ta kohe lits? Miks Ethan teeb nii? Ma saan aru, et ta on seest katki ja ta süda on tuhandeks killuks, kuid see ei anna talle õigust minuga nii kohtuda.

Kui jõuab kätte minu peatus, siis jooksen kiiresti kohvikusse. Kohvikusse jõudes märkan Chrisi täpselt seal samas kohas, kus me esimest korda kohtusime. Ka tema märkab mind ja tõuseb püsti. Ma seisan veel hetke ja jooksen siis Chrisi, minu kui tundmatu inimese kaissu. Ta hoiab mind tugevalt oma haardes, mis loob mulle turvatunde.

"Mis sinuga juhtus?" Küsib ta ja silitab mu pead. Ma istun ta kõrvale toolile ja otsustan talle kogu loo otsast peale ära rääkida.

***

"...ja, kui sa kirjutasid, siis ta läks veel vihasemaks ja ma tulin tulema, sest ta sõimas mind litsiks..." tõmban oma jutuga otsi kokku ja Chris vaatab mind, silmad suured.

"Kas ta on idioot? Okei, ma isegi ei küsi seda, sest ilmselgelt ju on..." lausub ta selle peale ja ma noogutan.

"On, kuid ma armastan teda väga..." sõnan ma ja ta noogutab, "aitäh, et olid minu jaoks olemas ja mind ära kuulasid. See tähendas mulle väga palju, et sain võõrale inimesele kõik ära rääkida..." jutustan veel, kuid siis heliseb mu telefon. Ma toon kuuldavale ahhetuse ja panen siis kõne kinni.

"Ethan?" Küsib ta ja ma noogutan.

---------------------------------------------------------------------

No, eks tehke omad järeldused. :D :D :D