Mr.Right And I// eesti.k/LÕPETATUD

17. Süüdi

Hommikul ärgates seisan silmitsi oma suurima vaenlasega. Peavaluga...

Ma vihkan peavalu just eriti peale joomist. Siis on selline tunne nagu keegi taoks sul haamriga peas ja see ei lõppegi. Sel ajal tahaks lihtsalt surra.

Avan silmad ning vaatan enda kõrval lebavat meest. Ethan magab nii armsasti ja nii süütult. Ma olen õnnelik, et ma just temaga koos olen. Tulekahjus oli ka midagigi head...

Mul hakkab järsku kohutavalt külm ning ma otsustan tõusta voodist, et minna alla vaatama, kes veel siin on. Panen jalad maha ning võtan teki enda ümbert, kui avastan, et ma olen täiesti alasti. MIDA?! KAS ME SEKSISIME ETHANIGA?!

"Hommikust, kallis..." pomiseb Ethan ja ma pööran oma näoga tema poole, "öö sinuga oli parim asi lihtsalt..." jätkab ta ja ma saan kinnitust sellele, et öösel juhtuski see, mida ma kartsin.

"Hommik..." naeratan ma vaid talle ja tõusen lõplikult voodist, et panna riidesse. Voodi kõrval on mu aluspesu ja särk ning püksid.

"Keera siiapoole, ma tahan sind vaadata," vilistab Ethan ja sätib end mugavamalt istuma.

"Ethan, see öö oli viga," sõnan ma ja ta kortsutab kulmu, tehes näo, et ei saa aru, millest ma räägin.

"Ethan, vaata...Sa oled jah harjunud sellega, et kõik käib nii kiiresti ja, et saad iga tüdruku, keda tahad...Aga mina...Mina olen tüdruk, kes on alati olnud tagasihoidlik ja teistsugune...Minu jaoks ei ole see okei, et ma kaotasin oma süütuse nii, et ma isegi ei mäleta seda..." Seletan ma ja Ethan tõuseb voodist püsti. Ka tema on alasti, kuid see on juba suva.

"Armsake...Mul on kahju, et nii läks. Ausalt. Mina ei ole ainsana selles süüdi ju?" Lausub ta ja lükkab juuksesalgu mu näolt minema. Ma vaatan talle otsa ja noogutan.

"Lähme vaatame alla, kes veel siin on?" Küsin ma ja Ethan noogutab. Ta võtab kähku endale kapist dressipüksid ja lohvaka särgi ning paneb selle selga.

"No jouuuu seksikiisud!" Hüüab Ethani sõber Carl, kui näeb meid trepist alla tulemas. Ethan irvitab ja näitab seejärel Carlile keskmist sõrme. Tunnen, kuidas Ethan libistab oma käe mu tagumikule, kuid alla jõudes lükkan ma selle ära.

Istume Ethaniga laua taha, kus istub ka Chris koos Lisaga.

"Hommik!" Lausun neile ning nad vastavad mule samaga. Vaatan, kuidas Ethan Chrisi põrnitseb ja mu keha läbivad külmavärinad, mõeldes eilsele õhtule.

"Te tabletti tahate?" Küsib Ethan ning vaatab esmaabi kappi, tuues välja sealt hunniku tablette. Seejärel toob ta meile ka klaasid. Ta paneb need mulle, Lisale ja eel mõndedele, kelle nime ma isegi ei tea.

"Tabletid pange ise," sõnab ta siis ja ma vaatan Chrisi poole, kel pole ees klaasi. Ma tõusen püsti ja võtan restist klaasi ning ulatan selle Chrisile. Ethan vaatab mulle vihase pilguga otsa, kuid ma ei hooli sellest. Panen ka Chrisile klaasi vee ning tableti.

"Aitäh, Maria!" Tänab mind Chris ja ma näen, et Ethan hoiab end vaevu tagasi, et midagi halvasti öelda.

Me joome klaasi vett ära ja ma otsustan minna õue.

"Kuhu sa lähed?" Küsib Ethan koheselt.

"Õue, värsket õhku hingama," vastan talle ja ta surub oma huuled korraks minu omadele. Saadan Chrisile naeratuse ning astun uksest välja ning lähen verandale.

Seisan nüüd siin, Ethan Blame'i verandal ja hingan värsket talveõhku. Mõtted rändavad tagasi ööle. Kas ma tõesti tegin seda?! Kas mina olin Ethaniga voodis?! Ei, mitte, et ma uhkustama peaks, vaid kas ma tõesti tegin seda? Kuidas mul siis selline mäluauk on?