Hell is just a word.

3.Osa.

 ,,Lisett, ärka!’’ üritas keegi mind äratada. Muidugi ma ei allunud käsklusele. Hetke pärast olin ma kohe voodist väljas, läbimärjana.

,,Mhh, mis asja sa endale lubad, ah?’’ kukkusin kisama. Mulle ei meeldinud, kui keegi mind unepealt ülesse äratas, eriti veel niimoodi. Hugo irvitas süütu näoga kõrval nagu poleks ta midagi teinud.

,,Ma arvasin, et sa tahaksid kodus ära käia veel, aga kui sa pool päeva maha magad siis ei jõua me kuhugi.’’ Rääkis ta itsidades. See tüüp on peast põrunud mõtlesin ma ainult ja läksin vannituppa mida oli ta mulle näidanud eelmine öö.

 Vannist väljudes mõistin, et mul pole nüüd ju kuivi riideid. Teksad olid veel enamvähem kuivad, kuid siiski. Panin rätiku enda ümber ja läksin magamistuppa. Nagu arvanud olin, oli ka tema seal ja irvitas ikka veel omaette. Teadsin, et mul on hea võimalus talle tagasi teha, kuna too oli seljaga minupoole. Hiilisin nagu kass ta seljataha, kuid mu plaan läks luhta.

,,Boooo!’’ ehmatas ta mind, mu geniaalse plaani teostamise ajal, kuid siiski polnud see nii geniaalne, et teda petta. Nüüd naeris ta veel hullemini kui enne, sest ma olin ehmatusest põrandale maha kukkunud vaadates teha hirmunud pilguga. Sel ajal kui ta voodis krampides naeris, teostasin ma enda esialgse plaani ja väänasin oma märjad juuksed talle näkku.

 Kuigi vett enam palju polnud ehmatas see teda ja naermine oli hetkega kadunud. Turtsatasin vaid korraks.

 ,,Ega sa ehmatusest püksi teinud? Su püksid on natukene märjad isegi.’’ Küsisin ma naljapärast, nähes paari piiska ta pükstel.

,,Ee.. Mmm, no sina oled süüdi, sina tegid seda.’’ Kokutas Hugo vastu, jõllitades oma pükse.

,, Mina? No jah, midaiganes. Kuule, tänu sinule pole mul kuivaid riideid, huvitav kuidas ma kuhugi minna saan veel?’’ pärisin vajaliku küsimuse. Ta tõusis püsti haarates mu käest ja tiris mu mingisse tuppa. Seejärel avas mingi kapiukse. Seal oli päris palju naiste riideid.

,,Võta midagi ja pane siis selga,’’ sõnas ta väga kummalise häälega nagu oleks midagi juhtunud.

,,Need on mu ema omad, ta ei paneks tähelegi, kui midagi võtaksid.’’ Jätkas ta oma lauset ja peale seda naeratas mulle. Uurisin kapis olevaid riideid hoolega. Tahtsin midagi tagasihoidlikumat võtta, kuid need kõik tundusid väga ilusad. Võtsin ühe tumeroosa pluusi, mis oli päris ümber, aga mitte sellest et see väike oleks olnud. Täiesti paras suurus.

 Panin kapi korralikult kinni ja väljudes toast sulgesin ka toa ukse. Vaevata leidsin köögi. Mu kõht oli hirmus tühi. Hugo vanaema askeldas köögis, tehes süüa.

,,Tere’’ sõnasin arglikult talle ja jäin vastust ootama.

,, Oi tere jah! Te olete ka ülesse ärganud. Tahad süüa ka?’’ küsis memm rõõmsalt. Ta tundus väga sõbralik, tore ja heasüdamlik. Ehk siis ainult head sai tema kohta öelda. See muutis ka minu positiivseks.

,, Ei ütleks ära küll.’’ Ütlesin rõõmsalt, kuid üritades olla vägagi viisakas. Kostusid sammud ja kööki astus ei keegi muu, kui Hugo.

,,Hommikust, vanaema! Mis söögiks on täna?’’ peale tervitust küsis ta nagu muuseas häälega.

,,No ma tegin meile kõigile mannaputru ja võileibu. Kõlbab see ikka?’’ päris naine murelikult.

,, Aga muidugi kõlbab.’’ Vastasin rõõmsalt talle. Sõime kõhu täis ja hakkasime liikuma.

 Augusti kuu keskpaiga kohta oli õues väga palav ja koolini oli veel pea kuu aega, siis võisin ma kuu aega veeta, kus tahan. Me läbisime rohelise metsa, kus puud varjasid natukenegi päikest. Viludas oli natukenegi jahedam, kui palava päikse all. Jõudes haigla juurde, tundisn kohe ära oma isa auto. Huvitav miks ema seal niikaua olema peab?