Mr.Right And I// eesti.k/LÕPETATUD

22."Ma armastan teda kogu südamest"

Järjekordne matemaatika valem, mida mu aju ei suuda lahendada. Vaatan selle lahendamise asemel aknast välja. Veebruari keskpaiga kohta on täna üsna ilus ilm...

"Preili Fora! Kas teil on valmis?" Küsib õpetaja ning ma vaatan talle vaid kohkunult otsa ning vangutan pead, "palun keskendu siis." Lisab ta ja ma noogutan ning pööran pilgu tagasi oma matemaatika ülesandele. Kes kurat mõtles need faking mata valemid välja?!

Järsku käib klassis iPhone märguheli ja ma vaatan ringi. Märkan, et Ethan vaatab laua alt oma telefoni ja naeratab siis. Kui ta näeb, et ma vaatan teda, paneb ta telefoni tasku ja hakkab asju kokku panema.

"Maria, pane asjad kokku, me peame minema," sosistab ta ning ma panen asjad kokku. Ethan tõuseb püsti ja haarab mu käest kinni.

"Õpetaja, meil tuli üks kiireloomuline asi vahele, me peame lahkuma hetkel!" Lausub ta ja me tormame koos uksest välja.

"Mis on?" Küsin ma klassiruumi ukse taga. Ta naeratab siis ja kallistab mind.

"Isa saatis sõnumi, et ma läheks kohe haiglasse ja kui tahan, siis võtaks ka sinu kaasa. Muidugi ma tahan, et sa tuleks," seletab ta, kuid ma vaid kortsutan kulmu ega mõista midagi, " haiglas näed, ma ei tea ise ka täpselt veel,"

Me jookseme treppidest alla, esimesele korrusele, et vahetada riided ja jalanõud ära. Ma hakkan alles oma saapapaela kinni siduma, kui märkan silmanurgast, et Ethan on juba riides ja tõmbled edasi-tagasi ringi. Ma arvan, et on parim, kui ma midagi ei küsi. Panen kiirelt ka jope selga ning siis tormame me edasi autosse.

***

"Isa, mis on?" Küsib Ethan, kui oleme jõudnud haiglasse, palati juurde.

"Poeg, mine sisse," sõnab Ethani isa ja Ethan avab palatiukse. Ma hakkan Ethani järel minema, kuid Ethani isa takistab mind, "las ta läheb algul üksinda," lausub ta veel ning ma noogutan.

Ethani POV

Astun haiglauksest sisse ja näen Veronicat, kes lebab voodil. Ma kõnnin tasaste sammudega, justkui kartes, et ma äratan ta üles, Veronica voodi juurde.

Võtan tooli ning istun sellele. Haaran Veronica käe enda pihku ja suudlen seda. Järsku hakkab ta köhima.

"Veronica?! Veronica?!"Karjun ma rõõmust ning Veronica avab tasaselt silmad,"Veronica...issand...jumal...Sa...sa...sa oled siin...ma...appi, ma olen nii õnnelik...Veronica!"

"Juua..." sosistab Veronica ning ma haaran ta käe tugevamalt enda käte vahele, seejärel toon talle kiirelt klaasi vett. Tunnen, kuidas mind valdab rõõmujoovastus. Mu suu kerkib üle pika aja jälle nii kõrgele ja Veronica vaatab mind nüüd teraselt.

"Kes sa oled?" Pomiseb ta tasasel häälel ja kergitab end istuma. Mu suunurgad langevad koheselt allapoole.

"Ethan, kas sa ei mäleta?" Küsin ma, kuid Veronica vangutab pead, "See olen mina. Sinu parim sõber!" Üritan veel midagi ja asetan oma käe Veronica omale, kuid ta lükkab selle eemale.

"Mine ära!" Karjub ta, "mine ära! Mine ära! Sina olidki see, kelle pärast ma siin olen! Värdjas! Mine siit ära! Kao ära! Mine!" Karjub ta ja viskab mind padjaga. Tilguti kukub maha ning ma üritan seda tõsta, kuid Veronica lükkab teki maha ja hakkab hüsteeriliselt nutma. Arstid tormavad sisse ja hoiavad Veronicat kinni, kuid ta tõmbleb kehaga üles-alla. Näen, kuidas valges kitlis naine võtab taskust süstla ning surub selle Veronica kaela. Ta jääb rahulikumaks ja suleb silmad.

"Mida te tegite?" Karjun ma nüüd arstidele.

"Me manustasime talle rahustit. Ta peab uinuma ja rahunema. Hetkel on parem, kui te ei tuleks siia." Seletab arst. Parem, kui ma ei tuleks siia? Mida?!