Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

2

"Homme hommikul alustad siis tööga."ütles tädi õhtusöögi lauas.

"Jah. Mis ma siis esimesena teen?"

"Mul on seal eemal need suured maasikapõllud. Neid oleks vaja rohida."

"Selge. Berit, tuled ka ikka eks?"

"Ikka. Seltsis on ikka segasem, kui üksi seal rohida."

"Väga hea. Vahepeal võite muidugi puhkepause ka teha."

***

Järgmine päev ärkasimegi kuke kiremise peale. Alguses oli see nii võõras tunne, sest tavaliselt ärkan ma ju äratuskella peale.

"Kuradi kukk."kirus Berit läbi une. Muigasin.

"Mis kell on?"

"Kindlasti mingi kell kuus hommikul."

"Õhtul lähme kindlasti küla peale ka, eks?"küsisin ma tüdrukult.

"Muidugi. Rääkisin Rometile, et sa tuled ja kutt oli täiesti sillas."

Puhkesin naerma. "Päriselt või? Ta vist ikka veel arvab, et meil võib midagi välja tulla."

"Ei tea, mis selle poisikese peas toimub. Okei, lähme alla."

Tädi ootas meid trepi peal ja jõi oma hommikukohvi.

"Hommik. Minge tuppa sööma, ma tegin teile putru. Kohvi saab ka."

Tõstsin omale parajalt suure portsu putru. Kõrvale võtsin tassi kohvi. Peale sööki võtsime kapist omale töökindad ja seadsime sammud maasikapõldude poole. Berit pani oma väiksest kõlarist tööle mingisuguse räpi loo, millest ma kunagi midagi kuulnud polnud.

"Jeesus, siin tuleb ikka palju rohida!"hüüatas Berit.

"Me saame hakkama."ütlesin ma, üritades tüdrukut rohkem taga utsitada.

"Vähemalt on meil muusika."

Panime kindad kätte ja hakkasime pihta. Ma polnud kunagi rohimist sallinud, kuid kuna ma tahtsin raha teenida, siis ma ei kurtnud. Tahtsin just siia tulla, sest teadsin, et tädi Maril oli ka niisama abi vaja.

"Siin on nii palav."hädaldas Berit, kui me olime juba kaks tundi rohinud.

"Jah. Meil on paar tundi veel, siis võime minna küla peale."

"Hea küll. Teeme siis kähku."

Ülejäänud tunnid rohisime vaikides. Kuuma oli vähemalt 25 kraadi ja kui me olime rohimise lõpetanud oli meil mõlemal hea meel, et saame kuumuse eest jahedasse tuppa põgeneda.

"Tead, me peaks tegelikult ujuma minema. Sinna järve äärde."pakkus Berit.

"Kuule, see on väga hea mõte. Praegu on nii palav."

Panime toas bikiinid selga, võtsime rätikud ja läksime järve äärde, mis ei asunud tädi majast kuigi kaugel. Järve ääres polnud ka peale meie mitte kedagi teist nii et saime rahulikult vees ennast jahutada.

"Ohoo, keda ma näen!"kõlas kaugelt tuttav hüüe ja me Beritiga vaatasime sinna poole. Meie poole sammusid Risto koos Andreasega.

"Mida teie siin teete?"küsis Berit, kui poisid olid lähemale tulnud.

"Tulime ujuma muidugi."vastas Andreas.

"Äkki tulite piiluma hoopis?"küsis Berit, pannes käed puusa.

Risto turtsatas. "Looda sa."

"Rahel, mis sa siin jälle teed?"küsis Andreas.

"Tulin tädi Mari juurde tööle kuuks ajaks."

"Nii et me saame üksteist rohkem näha?"

"Võib ka nii öelda."

Poisid võtsid endal riided seljast ja hüppasid meie juurde vette.

"Nägime Karli. Tüübil on silm täiesti sinine."ütles Andreas.

"Ta oli selle ära teeninud."ütles Risto vihaselt.

"Kuule, võta rahulikult. Sa ei saa iga inimest ka nüüd läbi peksta."sõnas Berit.

"Me tulime siia ujuma ning lõbusasti aega veetma."

Risto ei jõudnud õieti reageeridagi, sest Berit oli poissi kõvasti veega pritsinud.

"Berit!"hüüatas kutt.

"Vot see oli ka paras sulle."