Strong Girl

6. osa - New York

„Mis sina siin teed?“ küsin Harrylt naeratades, sest mul on tõesti väga hea meel teda näha. „Nägin, kui sa oma kodust välja läksid ja mõtlesin, et jälitan sind natuke,“ vastab ta muigega. „Kas sa Bellaga rääkisid?“ küsib ta täiesti tõsiselt. „Ta ei luba mind sinuga kaasa tulla,“ lausun kurvalt kaugusesse vaadates. Harry muutub mõtlikuks ja süngeks ega vasta mulle midagi. Oleme natuke aega vaikuses. „Aga kas sa ei saaks ikkagi kuidagi tulla?“ küsib ta lootusrikkalt. „Kui ma kodust ära põgeneksin, siis saaksin,“ vastan sarkasmiliselt.

Sellest ei tuleks nagunii midagi välja. Ma tean, et kui Bella avastab mu kadumise helistab ta kohe politseisse ja saadab nad mind otsima. Ja sellest tuleks poistele suur jama kaela, sest ma olen ju ikkagi alaealine ja nii edasi.

„Ma tean,“ hõiskab järsku Harry ja kargab pingilt püsti. „Ma röövin su ära!“ lausub ta armsalt naeratades. „Tohoh, tahaks näha,“ vastan irvitades. „Tule, kohe hakkab sadama,“ ütleb Harry pingsalt taeva poole vaadates ja mind käest tirides.

Nädal aega hiljem:

Ärkan hommikult kell viis ning lippan kohe vannituppa dušši alla. Mõelda vaid, täna ongi see päev, mil ma New Yorki lähen. Ja  veel koos Harryga, kellega ma vahe peal suhtesse astusin. Tegelikult me oleksime sellega veel viivitanud, aga see kõik on Louise ja Liami süü. Nemad sundisid Harryt mulle oma tundeid avaldama. Me oleme kõigi ajakirjade ja lehtede esikaanel. Mind ei huvita üldse, mida teised arvavad. Vähemalt nii kaua, kuni see meie suhet ei mõjuta.

Omadega valmis saades lähen garderoobi ja loen enda kohvrid üle. „1..2..3..kohvrit ja 1 spordikott,“ lausun kohvreid ja kotte üle lugedes. Viin need alla ning lähen kööki, kust tulevad head söögilõhnad.

Muide, mu tädi ikkagi lubas mind New Yorki. Harry käis temaga ise rääkimas ja suutis ta ümber veenda.

„Hommikust! Soovid ka süüa?“ küsib Bella mulle juba taldrikule pannkooke tõstes. „Hommik! Jaa ikka,“ vastan ja istun lauda.

„Mis kell te minema hakkate?“ küsib ta ja asetab mu ette taldriku, millel on pannkoogid banaanitükkide ja jäätisega ning joogiks on kohv. Mu lemmik.

Heidan korraks pilgu seinakellale ja see näitab 9.12. „Harry pidi mulle kell 10 järgi tulema,“ vastan ja asun kiiresti sööma. Bella istub laua taha ja jääb mind nukralt vaatama. „Kas sa pead ikka minema?“ küsib ta kurvalt ja muretsevalt. „Jah, me oleme ju sellest rääkinud,“ vastan tüdinult. Me pole põhimõtteliselt terve see aeg, kui ta mul minna lubas millestki muust rääkinud, kui ainut kas sa pead ikka sinna minema. See ajab juba närvi.

Istume vaikuses. Lõpetan oma söömise ja panen nõud nõudepesumasinasse. Kell näitab 9.30 alles.

Lähen elutuppa ja sealt välja terrassile. Täna on väljas jälle ilus ilm. Harukordselt palju päikest Londoni kohta. Kõnnin aias ringi ja laulan vaikselt oma ette. „Tere hommikust, Adriana!“ hõikab mulle meie naabrinaine Ella oma aiast, kes ruttab just tööle ja lehvitab mulle naeratades. „Hommikust!“ vastan naeratades. „Kuulsin, et sa lähed New Yorki,“ lausub ta uudishimulikult. „Jah. Me hakkame vasti lennujaama poole sõitma,“ ütlen rõõmustades, sest ma nii ootan juba seda reisi. „Aga head reisi sulle ja mingu sul kõik hästi!“ lausub ta veel naeratades ning lippab autosse. „Aitäh,“ hüüan vastu, kuid juba ta kihutab oma autoga väravast välja.

„Kas sa jäädki sinna?“ küsib kellegi häält kuskilt kaugemalt. Keeran ennast hääle suunas. Teisel pool naaberaia ääres seisab Harry ja naeratab mulle. „Mis kell on?“ küsin segaduses. Harry purskab naerma. „Nii palju, et me peaksime juba minema hakkama,“ lausub ta naeru lõpetades ning liigub oma majja, et sealt kohvrid tuua.

Lähen kiiruga tuppa. „Bella, ma hakkan minema,“ hüüan üle maja. Kuulen ta toa poolt tulevaid samme. „Ole siis tubli!“ ütleb ta nukralt ja kallistab mind tugevalt. „Sina ka! Ja ära kurvasta! Ma tulen ju vasti tagasi,“ ütlen lohutades. Bella ainult noogutab selle peale ja poetab ühe pisara.