Uus linn. Ameerika. Kas nüüd läheb kõik paremuse poole?
Võib-olla. Loota ju võib.
"Samantha! Palun tule alla," hüüdis mu kasuema, Bianca. Ohkasin. Sulgesin arvuti ja kõndisin trepist alla kööki. Seal istusid Bianca ja Leon, mu kasuvanemad.
"Me soovime sinuga homsest rääkida," sõnas Leon. Istusin nende vastu toolile.
"Leon viib su kooli ja mina tulen pärast järgi," seletas Bianca.
"Koolis proovi sõpru leida, aga poistest hoia eemale. Poisid pole head."
Vaatasin tüdinult Leonit. Ta on nii kaitsev.
"Mine direktor Marble'i kabinetti, see on ukse lähedal, eks ju?"
Noogutasin. Bianca naeratas mulle.
"Me soovime sulle ainult parimat," lausus ta mu õlale patsutades. Naeratasin vastu.
"Ma tean."
Seejärel kõndisin tagasi oma tuppa. Avasin arvuti, tõmbasin youtube lahti ning panin muusika kõrvaklappides üürgama.
Kes ma olen? Mu nimi on Samantha Adele Parker. Ma olen 15 aastat vana. Mul on blondid juuksed ja ma olen peenike, ülbe plika. Miks ma nii peenike ja ülbe olen? Kohe räägin.
Kolm aastat tagasi oli elu minu jaoks õudne. Kõik algas veebruaris, kui ma sain tundmatult numbrilt sõnumi, et mind jälgitakse. Kirjutati, mida ma pean tegema, või muidu mu vanemad tapetakse. Ma ei uskunud seda. Arvasin, et nad bluffivad. Aga nädal hiljem mu vanemad surid, kui nad tädi Nancy juurest tagasi sõitsid. Arstid ütlesid, et mõlemad said puhta lasu südamesse ja surid koheselt.
Peale matuseid tuli järgmine sõnum, kus kästi mul koguda kümme tuhat eurot, või muidu sureb mu vanaema. Ja mina leidsingi selle raha. Raha tahtsid nad veel kolm korda, aga siis tahtsid nad muud. Siis tahtsid nad, et ma poodidest asju varastaksin. Viimane kord, kui ma meie kohtumispaika läksin, hakkas üks neist mind ahistama, peaaegu vägistama. Aga politsei päästis mind. Keegi oli neile sellest rääkinud ja nad tuli mulle appi. Sellest sain ma lapsepõlve trauma. Ma ei rääkinud terve aasta sõnakestki. Siis lapsendasid Bianca ja Leon mu. Vaikselt hakkasin ma rääkima. Aga seda ei unustanud ma iial.
Ma olen taimetoitlane, seepärast ka peenike. Mulle pole kunagi liha meeldinud, aga kolmeteistkümneselt oli see kindel. Ma oksendasin kõik välja. Ma pole kindlasti enda vanuse kohta normaalkaalus, aga noh, mind eriti ei huvita see.
See olen mina praeguseks. Praeguseks.
