Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

16. Päev

"Pauline, ärka üles! Sulle on külaline!"

Tundsin, kuidas Bella mu voodisse hüppas ning avasin silmad.

"Mis kell on?"

"Kell on üksteist ja sulle on külaline."

"Mis külalisest sa räägid?"

"Sa pead ise alla tulema."

"Hea küll, ma sätin ennast normaalseks inimeseks."

Bella muigas ja läks mu toast minema. Kui olin ennast sättinud, läksin elutuppa, kus ootas mind tõesti külaline. Minu üllatuseks istus meie köögilaua taga Stefan koos minu emaga ja nad jõid koos kohvi.

"Stefan, mis sa siin teed?"

"Tere hommikust kõige pealt."lausus poiss muiates.

"Tere hommikust."vastasin ma.

"Ma jätan teid omavahele."ütles ema ja läks Bellaga tema tuppa mängima.

Istusin Stefani vastu.

"Nii. Mis sa pühapäeva hommikul minu köögis teed?"küsisin ma naeratades.

"Tahtsin su enda poole kutsuda. Veedaks ühe mõnusa pühapäeva koos. Mis sa sellest arvad?"

"Iseenesest pole paha mõte."

"Seda arvan minagi."

"Hea küll, ma olen nõus. Aga mul on üks mõte."

"Lase tulla."

"Teeme piparkooke."

"Olgu, aga siis me peame poest läbi käima."

"Lähme siis."

Hüüdsin ka emale, et lähen Stefani poole ning järgnesin poisile autosse. Käisime ka poes, kust ostsime vajalikud asjad piprkoogitaigna tegemiseks ja Stefan ei suutnud ka glasuuri poodi jätta. Neid võttis ta kohe mitu tükki.

"Oh, tere."tervitas meid Stefani ema, kui poisi poole jõudsime. Ma ei olnud varem poisi vanemaid kohanud nii et see kõik oli mulle uus.

"Tere. Mina olen Pauline."tutvustasin ma ennast.

"Mina olen Alexandra. Sa oled vist Stefani tüdruk?"küsis naine naeratades.

"Jah, emps."vastas Stefan kiiresti. Me ei olnud ju tegelikult päriselt koos, seega see vastus üllatas mind. Üritasin üllatust mitte välja näidata.

Ka Stefani isa tuli esikusse, kes tutvustas ennast Jamesina. Mees võttis toidukoti ja viis selle meie eest kööki.

"Me hakkame piparkooke tegema. See oli Pauline soov."seletas Stefan naise küsiva pilgu peale.

"Muidugi tehke. Me isaga ei sega teid."

Stefani ema jättis meid omavahele. Võtsime joped seljast ja saapad jalast ning poiss juhatas mind kööki.

"Millest alustame?"küsis poiss.

"Sina võid otsida piparkoogi vormid välja. Mina hakkan tainast tegema."

Olin varemgi emaga piparkoogi tainast teinud nii et see ei olnud mulle suur mõistatus.

"Stefan!"hüüatasin ma, kui poiss oli mind jahuga visanud.

"Anna andeks. See oli täiesti kogemata."ütles poiss, tehes mulle süütuid silmi.

"Kui sa veel nii teed, siis..."

"Mis siis juhtub?"

Võtsin ka jahukotist peotäie jahu ning panin selle kiiresti poisi särgi vahele. Stefan oli üllatunud, seda ta ei oodanud.

"Nüüd sa alles saad!"hüüatas ta.

Ajasime üksteist mööda kööki jahuga taga. Mõlemad saime paar korda jahuga pihta.

"Oota, teeme vaherahu!"hüüatasin ma. Mul oli jooksmisest juba villand saanud.

"Rikud kogu lõbu ära."lausus poiss tõsiselt, kuid pani jahu siiski kotti tagasi.

"Meie oleme lihtsalt pärast need, kes peavad kogu selle laga ära koristama."

"Ma võin pärast koristada. Nagunii mina alustasin."

"Sa oled armas."kiitsin ma Stefanit.

"Kas sa kordaksid seda palun?"

Muigasin. "Sa oled armas."

"Sina oled ka."

Stefan jättis mu otsaette väikse suudluse, mis pani mu naeratama. Hoolimata sellest, mida ta mulle tegi, hakkasin ma ta vastu taas pisikest usaldust tundma.