Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

21. Päev

Ärkasin järgmisel hommikul Stefani kõrval voodis. Ta magas nii rahulikult. Jätsin talle väikse suudluse otsaette.

"Hei."ütles Stefan oma unise häälega.

"Vabandust, ma ei tahtnud sind üles ajada. Sa nägid lihtsalt nii armas välja."

"Kuidas sa magasid?"küsis poiss.

"Hästi. Ega sa ei kahetse eilset õhtut?"

Stefan raputas pead. "Ei, üldse mitte."

"See juhtus kuidagi kiiresti ja..."

"Jah, aga see oli ilus ja ma ei kahetse seda."

"Lubad, et see jääb ainult meie vahele?"

"Muidugi, kallis."

Eile õhtul peale balli läksime Stefani juurde. Saime täiesti kahekesi olla, poisi vanemad ja ta õde Cara olid läinud vanaema juurde.
Alguses lihtsalt vaatasime filmi, sõime popcorni ja jõime natukene veini, mille Stefan vanemate kapist võttis. Olime mõlemad veinist uimased, Stefan suudles mind ja sealt edasi läks asi intensiivsemaks.
Alles pärast hakkasin veidi muretsema. Äkki Stefan kahetseb hommikul kõike seda, mis meie vahel juhtus?

"Sa näed ikka murelik välja."ütles Stefan, tuues mu tagasi reaalsusesse.

"Ma lihtsalt mõtlesin."

"Pauline, päriselt, ma ei kahetse seda. Nagu ma enne ütlesin, siis oli see kõik ilus ja..."

"Oled sa selles täiesti kindel?"

"Jah, sada protsenti. Tundub, et sina vist ei ole."

"Minu arust oli see samuti ilus. Ma muretsen pigem sinu pärast. Ma arvasin tõesti, et äkki sa hakkad hommikul kahetsema, et minuga magasid."

Stefan võttis mu oma käte vahele ja kiigutas meid. "Usu mind, ma ei kahetse."

Ohkasin. Mina ei kahetsenud seda. Mitte sugugi.

"Kas lähme kööki? Ma teen meile hommikusöögi."

"Sina oskad süüa teha?"

"Muidugi. Tahad ma annan sulle midagi mugavat selga?"

"See oleks tore küll."

Stefan läks oma kapi juurde ja mina tõstsin maast oma kleidi üles. Panin kleidi Stefani tooliseljale rippuma ja panin ka aluspesu selga tagasi.

"Näed, sa võid mu dressid ja pusa selga panna."ütles poiss mule riideid ulatades. Ka Stefan ise oli end mugavamalt riidesse pannud.

Läksime koos kööki, kus Stefan võttis välja panni, munakarbi ja peekoni. Jälgisin teda terve söögitegemise aja.

"Kõik hästi?"küsis Stefan.

"Jah, lihtsalt eilsed sündmused... Ma ei osanud õhtule sellist lõppu oodata."

"Mina samuti mitte. Tahtsin sind niisama külla kutsuda, et saaksime rohkem aega veeta."

"See meeldis mulle."ütlesin ma vaikselt.

"Mulle ka."vastas Stefan naeratades. Jälgisin, kuidas ta mõlema taldriku peale praemuna ja peekonit tõstis.

"Ma peaks varsti koju ka minema. Ema äkki muretseb juba."

"Enne ei lähe kuhugi, kui sa pole hommikust söönud."ütles Stefan tõsiselt.

"Just nii, boss."vastasin ma muiates ja võtsin Stefanilt taldriku vastu.