Võõral Planeedil

17

Mälestused

Ma tagusin ja karjusin üritades sissemurdjat võimalikult tuimaks peksta. Kuid ta sai mu kätest kinni ja lõi vastu seina.
"Jumala eest lollakas mida sa karjud!"
Marten!
Vaatasin oma vennale segaduses otsa. Pruunid juuksed on kasvanud ta helesiniste silmade ette ja habemetüügas on ajamata.
"Lase lahti, sa teed haiget," rüselesin ta haardest välja ja lükkasin endast eemale.
"Mida sa siin teed?" Küsisin ta käest kui olin hingamisrütmi korda saanud.
"Kas ma ei või enam kodus ka käia?" Ta tõmbas silmad vidukile ja pani käed rinnale risti.
"Viimane kord kui siin olid siis sa karjusid, et ei tule enam kunagi tagasi. Niiet vabandust kui arvasin, et sind siin enam ei näe. Ja sa oled minu toas. Mida sa teed siin?" Ma liikusin talle lähemale ja tugevdasin oma haaret ümber taignarulli.
"Ma otsisin mõnda asja. Arvasin, et need on sinu toas." Ta pilk lõi maha.
Ma kahtlen selles, et siit midagi enda asjadest otsis. Ta võttis kõik kaasa. Ainuke mida ta võis otsida on...
"Valetad! Sa üritasid mu raha näpata. Sa oled ainuke, kes teab kus mu peidupaigad on," vehkisin taignarulliga ta nina all. Isegi siis kui ta on minust 20 sentimeetrit pikem võin ma sellega talle peksa anda küll.
"Mul on rasked ajad, Marleen. Palun aita mind välja. Ma maksan tagasi. Ausalt." Vend vaatab mulle kutsika pilguga otsa ja mul hakkab hale. Ohkan.
"Olgu aga sa kindlasti maksad tagasi."
Võtsin sokisahtlist ja voodi alt karbist oma vähesed säästud.
"Näe 100€. Mul ei ole rohkem. Proovi sa ainult seda raha kuritarvitada. Ma leian su üles ja taon su selle taignarulliga kasti." Vehkisin uuesti sellega ta nina all. Marten muigas ja sasis mu pead. Arvestades seda, et ta on minust ainult 3 aastat vanem, näeb ta välja nagu oleks kusagilt vanglast välja lastud. Kasimata ja magamata.
"Sa näed jube välja," märgin ma ja astun paar sammu kaugemale. Ta pööritas silmi.
"Ütle mulle midagi mida ma ei tea."
"Noh siis seda, et sind otsitakse. Mingid tüübid käisid ukse taga paar nädalat tagasi," vastan ma.
Kui Marten sai 17 otsustas ta välja kolida. Vanemad olid alguses selle vastu aga nad said aru, et teda ei saa sundida koju jääma. Kui su poeg on teinud juba lapsest saati seda mida ise tahab siis ma arvan, et oleks parem alla anda. Ta sattus kogu aeg jamadesse, olgu need siis kaklused või alaealisena joomisega vahele jäämine. Ja tiris meid kaasa. Asi hakkas käest minema kui mängu tulid narkootikumid. Kui ta hakkas inimestele võlgu jääma ja meil hakati ukse taga käima. Ähvardamas. See läks üle piiri ja ükskõik mida me üritasime, ta ikka ei kuulanud meid ja selle pärast otsustaski lahkuda. Et meist lahti saada.
"Olen teadlik," ta lõi oma pilgu jälle maha ja toppis käed taskutesse.
"Millesse sa ennast nüüd seganud oled?" Mul tekib halb eelaimdus.
"Ma olen natuke võlgu. Aga ma saan kõik ära makstud. Pole vaja muretseda."
"Kui palju?" Ma kardan, et ei taha seda teada.
"Vähe," vastab ta ja liigub ukse poole. Ma haaran temast kinni ja nüüd on minu kord teda vastu seina lüüa.
"Kui palju sa seekord võlgu oled?" Ma peaaegu karjusin. Kas ta tahab jälle meid oma jamadesse kaasa tirida? Ta ei vaata mulle otsa.
"5000€," Mul lõi seest õõnsaks. "Aga usu mind see saab makstud kiiresti. Ma leidsin tööd. Ma maksan ära neile selle asusõna." Ta oleks nagu ulgunud need sõnad välja. Eemaldusin temast ja liikusin ukseni.
"Kobi välja enne kui ma emale ja isale helistan." Suunan teda taignarulliga liikuma.
"Palun ära ütle neile midagi. Ma ei taha, et nad sellest teaksid. See on minu mure," Ta oleks nagu nutma puhkemas.
Ka mina hoidsin pisaraid kinni.
"Vaat kes nüüd suureks sai," lõin ukse tema tagant kinni sellise pauguga, et see oleks võinud hingedelt maha kukkuda.
"Kuradi idikas," ütlen endamisi ja pühin silmad kuivaks. Tunnen ennast nii väsinuna, et võiksin kasvõi koheselt unne vajuda.
Seega ma lihtsalt maandusin voodisse ja jäin magama.

Tundsin tuttavat haigla lõhna. Avasin silmad kuid kõik oli udune.
"Ta ärkas!" Hüüdis keegi ja ma pöörasin pea hääle poole. Silmad hakkasid fookusesse minema ja ma tundisin ära Gremoni kuju. Hõõrusin silmi ja pilt hakkas terviklikuks muutuma.
"Sa minestasid jälle," tundsin ta kätt enda käel.
"Ah?" Mu mõtted on segamini. Ma just rääkisin oma vennaga, kuidas ma järsku siin olen? Üritasin istukile tõusta kuid Gremon vajutas mu tagasi padjale.
"Ära ürita tõusta. Arst tuleb kohe ja vaatab su üle," ta võttis mu käe jälle enda pihku ja ma teadsin, et ei pea muretsema. Nad ei tee mulle liiga.
"Jääd sa siia?" Küsisin ma sosinal.
"Muidugi jään," vastas ta.