''Mell, sa tõesti tapad ennast ära kui sa sinna katusele lähed'' Ütles üks plikadest.
''Ma teen talle täpselt samamoodi tagasi nagu tema tegi mulle.. öelgu mis tahab,
mul on kaa omad õigused'' ütlesin ja naeratasin, et keegi ei muretseks.
Et siis millest alustada.. olen Melinda, nagu aru saada, mind kutsutakse Melliks.
Kolisin Tallinnast Võrumaale oma vanaema poole, kuna ema suri autoõnnetuses ära
ja isa hakkas peale seda jooma, et jah, suht mõnus lapsepõlv olnud.
Ma ei tahaks ültse meeldegi tuletada neid asju mu minevikust..
Ei, ei.. minu pärast ei pea muretsema, ma olen juba kõige selle ära unustanud mis emaga juhtus,
ja olen õnnelik et siia sain, sest ma tõsiselt olen vihanud oma isa juba pikka aega.
Aga noh.. mu elu sellest normaalsemaks ei läinud.. tahad teada mis juhtus? Loe.
Melinda vaatenurk:
Tõsiselt, see siis on mu kodu vä.. Mõtlesin.
Minu ees seisis kaheksa lagunenud korterit ja üks ülimalt väike maja.
Vaatasin suu ammuli ringi, kuna ise olin elanud luksuses. Luksuses kus oli
ka joodikust isa.
Võtsin tagaistmelt kaks kohvrit, kus olid minu asjad ja hakkasin liikuma välisukse poole.
Tore.. ma elan korteris.. Taksojuht aitas mind kohvritega ja jõutsimegi välisuksele.
Vastu tuli vanaema, kes kallistas mind kõvasti. ''Oh sa lapsekene, sa oled nii palju juba kasvanud'' Rääkis ta mulle. Läksime tuppa. Ta näitas mulle minu toa, panin kohvrid oma toa voodile.
''Kas sa võileiba tahad, ma teen sulle paar võileiba!'' Hõikas vanaema kööki minnes.
''Ei tänks'' Ütlesin. Vaatasin ümber toa ringi. Tuba oli väike, põrand kriiksus ja akendest puhkus tuult sisse.
Mõnuuus... mõtlesin endamisi. Vaatasin aknast välja, silme ees seisis 4 suurt rohelist prügikasti mis olid täis ja mänguväljak kus lapsed mängisid. Issand, kes on küll nii idioot et paneb prügikastid otse mänguväljaku kõrvale. loogika puudub täielikult. Viskasin voodile pikali ja vaatasin lakke, kus oli paar ämblikuvõrku ja tolmupalli. Ei tea mis homne päev toob.. uus kodu, uus kool, uued inimesed, uus mina.
-
Ärkasin suht uimasena ülesse. vaatasin ümber toa ringi aru saades, et olen uues kohas.
Kell oli täpselt seitse ja kuulsin kohe kuidas kell tirises. Hüpasin ülesse, panin riided selga ja käisin nägu pesemas. Hambaid pestes vanaema küsis, kas ma tahan midagi süüa. Nagu alati, ütlesin ma ei.
Kõndisin bussipeatusesse, kuhu ma pidavat minema, kui lähen kooli. bussi ei pidanudki ootama
kaua, kuna see tuligi praktiliselt kohe. Istusin bussi. Seal kohe nägin paar inimest vahtimas mind, kuna olen uus siin. Naeratasin kõigile vastu ja otsisin kohta kuhu istuda. Nägin ainult ühte kohta mis oli vaba. See oli ühe plika kõrval kes kuulas muusikat. Istusin ta kõrvale. Ta istus jalad risti hoides silmi kinni, rohkem ma temast ei teinud välja.
Jõudsimegi koolini. See oli suur, tumepruunidest ja valgetest telliskividest. Koolil ei olnud katust,
vaid üks suur väljak. Seal paistis olevat kahe meetriline värav ja selle taga istus inimesi. Hetisin pilgu ka inimestele. Kõik olid omades kampades. Kõndisin mööda nendest ja läksin kooli sisse. Seal ma tundsin suurt tuult, kuna palju inimesi kõndis minust mööda. Otsisin oma klassi. 10a, 10a.. kus sa oled. Mõtlesin endamisi. Vaadates ringi, komistasin kellegi otsa. See oli mingi kutt. Vabandasin kohe. Tema aga tõukas mind ja kõndis oma teed edasi. Oleksin tahtnud karjuda talle mis idioot ta on, aga kuna ma olen uus, pean ma näitama kui hea inimene ma olen. Võtsin maast raamatud mis olid kukunud mu seljakotist ja panin need tagasi. Siis taipasin et klass seisis otse mu silme ees. Sisenesin sinna. Seal juba pool klassi ootas millal tund hakkab. Seal oli ka õpetaja kes istus omal kohal. Läksin tema juurde.
''Emm.. ma ma olen uus õpilane..'' Ütlesin.
''Aah, et sina oled see Melinda Melbor linnapreili'' Ütles õpetaja nii et terve klass kuulis.
Üritasin pidada madalat profiili aga näed, Ei õnnestunud.
''Vali endala ükskõik milline koht.'' Ütles õpetaja. Nii ma siis ka tegin.
Kõndisin kõige tagumise laua juurde ja istusin selle taha. Kõik vaatasid mind sellise pilguga,
nagu minust oleks tulnud millegi ohver. Ma ei teinud välja.
Kell tirises ja panin oma koolikoti lauale, et raamatuid välja võtta. Kõik vaatasind mind ikka sellise pilguga, nagu ma peaksin ära minema. Pööritasin ainult silmi. Hetke pärast märkasin mingit kuju enda kõrval. Se oli see sama kutt kes mind ära tõukas, kui ma komistasin. Vaatasin teda vihaselt. Tema vaatas täpselt samamoodi.
