Üheksateist

3.

"Kas sa annad mulle andeks?" vaatas Thomas mind ja lasi mu ümbert lahti. Ta põimis meie käed, seistes täpselt mu ette.

"Mhmm," noogutasin ja tõmbasin oma käed ta haardest ja võtsin maast oma käekoti.

"Ära palun ärritu!" haaras ta mu küünarnukist kinni, enne kui ma lahkuma hakkasin.

Ohkasin. Ma ei tea ise ka, miks ma ärritusin. Võibolla sellepärast, et ta on armukade, kui ma ainult kuttidega räägingi.

"Türa, minuga pole vaja rääkida nagu mingi südame haigega, et ära ärritu, muidu hakkab halb," karjatasin. "mul ei ole vaja kaastunnet."

"Ma ei olegi ju nii mõelnud," tundis Thomas ennast halvasti, sest ta hääletoon muutus madalaks ja oli tunda pettumust.

Vaatasin pahaselt temast kõrvale ja nägin garderoobi uste juures seismas Elijahi. Ta vaatas meid mõlemaid, kuid minu pilku nähes pööras ta pea ära. Naeratasin talle kergelt ja liikusin ta suunas.

"Mis tund sul hakkab?" küsisin Thomase viimast lauset ignoreerides Elijahilt, lootsin, et ta jätab mu rahule. Ma ei tahtnud täna temast enam midagi kuulda.

"Inglise keel.. vist?" uuris poiss oma tunniplaani.

"Näita!" haarasin poisi parema käe sõrmede vahelt paberi ja silmitsesin neljapäevast päeva. Ja seal oligi märkitud inglise keel, koos minu klassiga. Hingasin kergendatult. Tunniplaanis oligi siis uuel veerandil muudetud see, et Thomase klass oli muu klassiga kokku pandud, mitte minu omaga.

"Me oleme seal koos," laususin aeglaselt ja ulatasin tunniplaani talle tagasi. "liigume?"

"Okei," sõnas Elijah ja ma hakkasin ees treppide suunas liikuma. Möödusin Thomasest, kes hakkas midagi ütlema, kuid ma laususin kiirelt.

"Õhtul võin läbi tulla."

Poiss naeratas selle peale, kuid see oli võlts. Ta oli kuri, et valisin Elijahiga tundi minemise, kui temaga olemise. Aga, mis see vaidlemine annab? Ma ei taha oma tuju rikkuda sellega.

"Tülitsete palju?" ehmatas mind mõtetest Elijah. Ta sai aru, et oli mind ehmatanud ja vabandas kiirelt.

"Üldse mitte, aga viimasel ajal juhtub seda sageli," oigasin ja peatusin korraks trepil, et sügavalt hingata. Trepid pole mu lemmikasi, eriti veel südamehaigena ja Thomas oli mind piisavalt ärritanud ennist.

"No ma näen jah, kas kõik korras sul?" peatus ka Elijah ja vaatas mind kaks astet kõrgemalt.

Noogutasin ja liikusin taas edasi.

"Pole midagi, pea valutab" kostsin.

Ma ei tahtnud, et inimesed mu südamehaigusest midagi teaksid. Koolis teavad sellest ainult Thomas ja mu paar lähedasemat sõpra. Kuulujutud võivad hakata levima ja ma ei taha koolis kuidagi populaarne olla. Piisab õpilasesinduse liikmeks olemisest juba.

"Ma tahaks sinult ühte asja küsida," lausus Elijahi äkiliselt.

"Küsi,"

"See võib kõlada ebaviisakalt, aga.." hakkas ta lausuma, kuid keegi karjus mu nime. Keerasin ennast ümber ja märkasin trepil seismas Antoni. Mu parimat sõpra, olgugi, et ta on kutt.

"Antnon," naeratasin ja ta haaras mu oma embusesse. Tundsin koheselt oma ninasõõrmetes ta playboy lõhna. Ausalt ka, seda lõhna ma ei soovitanud tal osta. Köhatasin ja eemaldusin temast.

"Meil on inglise keel koos, türa, kuidas sa ära unustasid minuga essal kohtuda," lausus ta naerdes ja teeskles mossitamist. Tema klassi siis tuligi Elijah.

"Ohsa Antukene," pomisesin ja ta pani oma käe mu õlale. Olin Thomasega suhtesse minemisel Antoni täiesti tahaplaanile jätnud. Me ei ole ammu enam kohtunud. Järsku meenus mulle, et Elijah oli tahtnud minult midagi küsida, vaatasin enda ümber ja märkasin, et ta oli klassi ukse taha juba ootama läinud. Otsustasin hiljem temaga edasi rääkida.

"Vabandust, mul on olnud Thomasega kiired ajad," üritasin vabandada, kuid teadsin, et see ei paranda midagi.

"Ja selle uue tüübiga," muigas Anton ja vaatas mulle otsa, kulmu kergitades.

"Mkm," mühatasin.

"Kindel?" naeris ta.

"Me pole isegi sõbrad, pealegi you know, et mulle meeldib muusika."

"No olgu, olgu."

-------------------------------------

mu kirjutusoskus langeb aina iga päevaga, im so sorry