Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

13

"Hei, vaadake, kes seal on!"hüüdis Risto. Eemal pimeduses kõndimas tundsin ära Kaspari. 

Kaspar vaatas hetkeks meie poole, kuid kõndis edasi. 

"Risto, ära hakka jälle pihta."palusin ma poissi. 

"Ma pole midagi teinudki."vastas ta üllatunult. 

"Me kõik teame, mida sa talle eelmine kord tegid."sõnasin ma. 

"Rahune maha, Rahel. Chill."

Kui teised tagasi sisse läksid, jooksin ma Kasparile järele. Õnneks polnud poiss kuigi kaugele jõudnud. 

"Rahel."ütles Kaspar. 

"Hei. Kuhu minek?"

"Koju. Mida sa Risto ja teistega koos tegid?"

"Me lihtsalt lõbutseme vahelduseks."

"Ma loodan, et ta sinu juuresolekul on ikka viisakas."

"Ära muretse, ma saan hakkama. Pealegi Alina on tema tüdruk ja suudab teda taltsutada."

"Ta ei tohiks üldse juua, kui ta selliseks muutub."

Noogutasin. "Sul on õigus. Ära minu pärast muretse. Kas ma tulen homme jälle läbi?"

"Tule jah."

"Kindlasti tulen."

"Oota,"sõnas Kaspar. Ta haaras mu enda embusesse ja suudles mind taas, "Hoolitse enda eest."

"Sina ka."

Vaatasin, kuidas Kaspar hämarusse kadus. 

Kaspar

Oma tühja garaaži jõudes ei saanud ma Rahelit peast välja. Kui ma teda esimest korda nägin oli ta minu jaoks lihtsalt üks tüdruk. Pika aja peale aga suutis Rahel mind kuidagi ära võluda.

Ja suudlus temaga... Igatsesin teda, kuid ta pole minu oma.
Teda seal baari ees selle Ristoga nähes tulid mulle külmavärinad peale. Mäletan veel, kuidas ta minuga käitus. Kui Rahel poleks vahele tulnud ja teine tüdruk Risto minema viinud, siis ma ei tea kas ma oleks sealt üldse tervena lahkunud. Võibolla ma poleks pidanud Rahelit sinna jätma?

Läksin kapi juurde, võtsin sealt välja pildialbumi ja vaatasin oma väikese õe pilti. Seda rõõmsat tüdrukut, kes seal pildi peal on, enam meie elus pole.

Ohkasin. Võtsin lauasahtlist omale pakikese.

"Viimased tabletid, Kaspar."sosistasin ma endale.

Neelasin viimased tabletid alla, viskasin end diivanile ja uinusin.

***

Nonii, esimene osa Kaspari vaatenurgast :D andke siis teada, kuidas teile meeldis