Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

16

Kui meil õhtul töö tehtud sai, läksime taas järve äärde. Kavatsesime Beriti ja Alinaga päikeseloojangu ajal ujuma minna. Meiega liitus ka Andreas ja Risto ning meie üllatuseks ka Aaron, kes oli Soomest tagasi.

"Noh, Aaron, ei saa puude süütamisega hakkama?"küsis Risto poisilt, kes puid meile juurde tõi.

"Ära nori. Saan küll."vastas poiss talle.

"Kutid, mis te nüüd norite?" küsisin ma neilt. Olin taas veidike napsine. Kavatsesin sellest õhtust kõike võtta.

"Ja sina Rahel oled jälle purjus meil."sõnas Risto.

"Ma pole purjus, lihtsalt napsine. Sellel on vahe."

"Neiud, kas me lähme nüüd varsti ujuma?"küsis Alina kärsitult.

"Päike peaks varsti loojuma."lausus Berit.

Ajasime veidike aega juttu ja kui päike juba loojuma hakkas, jooksime tüdrukutega vette.
Vesi oli mõnusalt soe ning loojang oli imeline.

"Tohib, ma varastan Alina ära?"küsis Risto, kes oli samuti vette tulnud.

"No eks sa varasta, kui julged."ütles Berit muiates.

Risto ja Alina ujusid kaugele eemale ning kuna meil Beritiga hakkas igav, läksime Andrease ja Aaroni juurde tagasi.

"Kuhu Risto ja Alina jäid?"küsis Aaron imestunult.

"Läksid eemale kuskile."

"Aaron, ma võin vahepeal tuld valvata. Sa lõbutse ka."ütles Andrease poisile.

"Hea küll. Peaksii lõbutsema vahepeal."

Vahepeal sõime grillitud vorstikesi, vahukomme ja jõime kõik kaks õlut või siidrit peale. Alkohol tegi keha seest mõnusalt soojaks ning ma tundsin varsti ennast lõkke juures palavalt.

Läksin ühe puu alla jooma ning ei pannud tähele kui täiesti purjus Aaron mu kõrvale istus.

"Rahel, ma tahan sulle midagi öelda."pomises poiss.

"Noh, ütle."

"Sa meeldid mulle. Kohe väga."

Vaatasin Aaronile otsa ja arvasin esialgu, et see on tema purjus inimese jutt. Ma ei saanud ju talle ka meeldida. Või sain?

"Aaron, anna andeks, mul on keegi teine."

"Eiei, Rahel, me oleme loodud koos olema."

"Kuula mind..."

Ma ei jõudnud rohkem midagi öelda, sest poiss suudles mind. Püüdsin teda eemale lükata, kuid tema suudlused muutusid üha tugevamaks.

"Aaron, palun..."

"Rahel, sa kuulud mulle."

"Ei, lase mind lahti!"

"Mis kurat siin toimub?!"kuulsin Andrease vihast häält. Ka Berit oli temaga kaasas ja vaatas seda kõike imestunud näoga.

Andreas tiris Aaroni minust eemale ning mina pistsin jooksu. Jäin alles tee otsas oleva kiige juures seisma.

"Oota, Rahel!"karjus Berit.

Istusin kiigele ja püüdsin rahuneda. Mu mõistus oli hetkega kainemaks saanud.

"Mis teil juhtus?"küsis Berit.

"Aaron ütles, et ma meeldin talle, aga ma ütlesin, et mul on juba keegi teine. Ja siis ta ütles, et ma kuulun ainult talle ja püüdis mind suudelda."

"Oh, Rahel."

"Mida ma nüüd teen? Kuidas ma peaksin Aaronisse edasi suhtuma?"

"Ausalt, ma ei tea, Rahel."

"Palun, kas sa tooksid mu koti rannast? Ma ei kavatse siia telkima jääda."

"Jah, muidugi. Oota siin."

Ootasin, kuni Berit mu seljakoti tõi ning seadsin sammud tagasi tädi Mari poole. See õhtu ei kavatsenud ma kindlasti Aaroni seltsis veeta.