Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

17

"Rahel, sa oled täna kuidagi vaikne. Kas sul juhtus midagi?"uuris Kaspar järgmisel õhtul, kui taas tema juures olin.

"Eiei, kõik on hästi."

"Ilmselgelt ei ole. Mul on murede peale hea nina."

"Kaspar, kõik on okei."

"Kallis, sa võid mulle rääkida."

Panin pea poisi õlale ja ohkasin. Ma ei tahtnud talle rääkida, mida Aaron minuga eile õhtul teha üritas. Soovisin seda lihtsalt unustada.

"See pole midagi hullu. Unusta see, eks?"palusin ma.

"Ma ei unusta seda, Rahel. Ma uurin selle välja."

Suudlesin poissi, et mõtteid sellest kõigest eemale viia. Ma ei tahtnud, et poiss sellest kuidagi teada saaks.

***

"Rahel, palun oota!"hüüdis Aaron. Ta ootas mind lauda ukse ees ning mul polnud temast pääsu.

"Mida sa tahad?"küsisin ma pahaselt. Mul polnud tuju temaga rääkida.

"Ma tahan vabandada."

"Ja sa arvad, et vabandus teeb kõik selle heaks? Kui Andreas ja Berit tulnud ei oleks, siis mine tea, äkki oleksidki mind ära vägistanud!"

"Rahel, ma ei tahtnud. Lihtsalt sa tõesti meeldid mulle. Ma olin purjus ja kõik mu sees kees üle."

"Hea vabandus, Aaron."

"Kuidas ma seda heastada saan?"

"Vot ma ei tea! Lase mul nüüd minna."

"Rahel..."

Ma ei kavatsenud rohkem kuulata ja tormasin üles.

"Mis sinuga lahti on?"küsis Berit.

"Aaron ootas mind siin."

"Ja mis ta tahtis?"

"Tõi igasugu rumalaid vabandusi."

"Ja kuidas Kaspariga läks?"

"Ta tundis kohe ära, et mul mingi mure on."

"Ja sa rääkisid talle?"

"Ei. Ma ei tahtnud teda muretsema panna."

"Aga äkki ta kuuleb sellest mujalt."

"Vahet pole, jääme magama ära. Eks homme päev paistab."