Üks Pluss Üks Võrdub Kaks

19

Rahel

Lesisin parasjagu võrkkiges ja lugesin, kui Berit suure jooksuga minu juurde.

"Berit, mis sinuga lahti on?"küsisin ma imestunult.

"Ma sain just teada, et Kaspar võeti kinni."ütles ta hingeldades

"Mis asja?! Mille eest?"

"Ma täpselt ei tea, aga jah, ta võeti."

"Ma pean tema juurde minema."

"Hea küll, ma kutsun Risto meile järgi."

Mida küll Kaspar tegi? Ma ei suutnud Ristot oodata ja kõndisin rahutult edasi tagasi ringi. Viimati loetud raamaturida oli mul meelest täiesti kadunud.

"Risto, palun lähme kiiresti."palusin ma poissi, kui ta lõpuks kohale jõudis ja ma autosse hüppasin.

"Rahu, ega ma ei saa ju kiirust ületada."sõnas Risto.

"Varem see küll pole sulle probleemiks olnud."kommenteeris Berit.

"Ole tasa, Berit."

Ma ei suutnud oodata, kuni ma Kasparit näen. Ma lihtsalt lootsin, et ta ennast mingisse suuremasse jamasse pole mässinud.

"Tere. Ma soovin näha Kaspar Rootsi."ütlesin ma naisele, kes registratuuri lauas oli.

"Oodake siin. Kohe tuleb üks inimene ja juhatab teid edasi."

"Selge, aitäh."

"Rahel, rahune."ütles Berit.

"Kuidas ma saan rahuneda? Äkki on ta suures jamas?"

"Tere, kas teie soovite näha Kasparit?" küsis üks mees, kes meie juurde tuli.

"Jah. Mina soovin."vastasin ma.

"Järgnege palun mulle."

Risto ja Berit jäid mind eesruumi ootama. Järgnesin mehele ruumi, kus teisel pool lauda istudes ootas mind Kaspar.

"Ma ootan teid väljas."sõnas mees. Noogutasin talle.

"Rahel, mida sa siin teed?"küsis Kaspar.

"Seda peaksin ma sinult küsima. Miks sa siin oled?"

Kaspar ohkas. "Istu esialgu maha."

Istusin ta vastu ja ootasin, et ta rääkima hakkaks.

"Ma sain teada, mida Aaron sulle tegi."

"Kuidas, mis asja?"

"Ma istusin jälle surnuaial ja joonistasin. Siis tulid sinna aga Risto, Alina ja Andreas ja siis Andreas rääkis sellest."

"Mida ta rääkis?"

"Et Aaron püüdis sind vägistada. Ta ütles, et ei saa aru, kuidas Aaron sai midagi sellist teha."

"Kaspar..."

"Ma siis küsisin su sõbralt Danielilt, kes on Aaron ja kus ta on. Ta oli baari taga oma sõpradega suitsetamas ja ma noh... Peksin teda."

"Issand jumal, Kaspar!"hüüatasin ma. Ma ei oleks osanud midagi sellist oodata.

"Aga ta oli selle ära teeninud!"

"Sa poleks pidanud."

"Ma ei suutnud ennast taltsutada. Lihtsalt mõtlesin sellest, mida sa tunda võisid ja...."

"Minuga on ju kõik okei."

"Ma ei kahetse midagi, Rahel. Ma tahtsin sinu eest kätte maksta."

Ohkasin. "Mis sinust nüüd saab?"

"See mees, kellega sa tulid, arvas, et ma pean karistuseks tegema ühiskondliku tööd."

"Vähemalt ei jää sa kinni."

"Rahel, luba mulle midagi."

"Mida?"

"Et sa hoiad Aaronist eemale. Ma ei taha teda sinu lähedusse."

"Okei."

"Tubli."

Võtsin Kaspari käest kinni. Mul oli kahju, et ma ei saanud kauemaks tema juurde jääda.

"Ma tulen ka homme kohe, kui ma saan."ütlesin ma vaikselt.

Tõusin püsti, kuid Kaspar ei lasknud mul niisama minna, vaid suudles mind.

"Sa oled parim, Rahel. Pea seda meeles."

Naeratasin. "Sina ka."