Üheksateist

6.

Pidu oli kestnud juba paar tundi. Ma olin joonud ära vähemalt kaks punases topsis siidri ja viina segust jooki ja see hakkas mulle vaikselt pähe. Seni polnud ma veel Thomast märganud, ilmselt tal oli enda peoga nii kiire, et polnud minu jaoks aega, kuigi ta teab alati, et ma Antoni peol. Ma ei jätaks ühtegi oma parima sõbra pidu eales ära.

"Liisa," kuulsin oma seljatagant kellegi tumedat häält. Tundsin hääle omaniku koheselt ära.

"Elijah," sõnasin ümber pöörates ja talle otse silmadesse vaadates. See silmside ei olnud piinlik, vaid mõnus, me kumbki ei vältinud seda.

"Ma pole ammu ühelgi peol käinud," ohkas poiss."tänks, et soovitasid siia tulla." ta näol oli kerge naeratus. Ma ei saanud aru, kas ta oli joonud või ei, aga vahet mul polnud. Ma ei karda teda. Kuulujuttude põhjal on ta alkoholi - ja narkootikumide sõltuvuses kutt, kes osutub alati vägivaldseks. Aga mina tahan päris Elijahi tundma õppida, mitte seda kuulujutu Elijahi.

"Pole tänu väärt," muigan ja võtan lonksu joogist. Nüüd ma saan seda hetke ära kasutada ja temaga rääkida. Teda tundma õppida.

"Kuidas sul läheb?" lausus ta lõpuks. Ma ohkasin ja istusin valge diivani äärele. Pannes joogi oma jalgade vahele ja ise käed rinnale risti pannes.

"Mitte just kõige paremini," kehitasin õlgu. "ma ei tea, kas me armastame enam teineteist."

Poiss vaatas mulle murelikult otsa. Ta just nagu mõtles midagi või äkki meenus talle midagi, aga ta tuju muutus alla nulli. Suunurgad muutusid madalaks ja silmad lõid läikima. Ma hakkasin natuke kartma, kuid ei näidanud seda välja.

"Räägime kuskil rahulikumas kohas? Ma ei taha, et kõik kuuleks," lausus Elijah, vaadates ringi. Kas ta tõesti kavatses mulle midagi oma elus rääkida? Kas ta usaldaks mind? Ometi me tunneme ainult paar päeva, kui sedagi.

"Davai," tõusin püsti ja keerasin omale ringi ümber, otsides vaiksemat kohta. "hmm.."

"Äkki õues?"

"Jap," sõnasin ja liikusin välisukse juurde, koperdades otsa mõnele purjus noorukile. Tüüpiline keskkooli läbune pidu. Väljusime Elijahiga majast ja ma kõndisin koheselt maja taha. Ühe suure puu juurde, mis ainukesena aias oli. Istusin sinna kõrvale, toetudes puule ning vaatasin taevasse. Tundsin, kuidas telefon vibreeris käekotis, kuid ignoreerisin seda.

"Võib?" kuulsin Elijahi. Vaatasin üles ja alles siis märkasin et ta käsi oli mu kõrvale suunatud.

"Jaaa, loomulikult," turtsatasin.

Poiss istus koheselt mu kõrvale ja võttis lonksu oma topsist. Sama tegin ka mina. Tundsin valu oma rinnus. See oli tugevast alkoholi tarbimisest ja südamehaiguse tablettidest.

"Kõik okei?" päris poiss.

"Mhmm," kehitasin õlgu ja lasin välja nuuksatuse.

Ma vihkan ennast..