Üheksateist

7.

Me olime juba pikalt rääkinud minu elust. Sellest, et mu isa on surnud ja, et ma elan ainult koos oma emaga. Mu eelmistest suhetest. Antonist. Thomasest. Lillyst. Aga me polnud rääkinud ainult temast. Mulle tundus, et ta üritab ignoreerida teemasi, mis on seotud ta minevikuga.

"Aga sa pole mulle midagi endast rääkinud," võtsin ennast kokku, kartes ta reaktsiooni.

"Ei oska, kuulujutud ju räägivad kõik ära," kuulsin poisi hääles murdumist.

Olenemata sellest, et me oleme purjus on meie mõtted selged. Ta oli vahepeal meile mõlemale toonud pooliku viina pudeli. Millest nüüd kolmveerand joodud oli. Mul oli halb olla. Isegi väga.

"Mhh," ohkasin. "palun räägi midagigi, ma tahan sind tundma õppida."

Meie vahel oli pikk vaikus. Ta kas mõtles midagi või ei kavatsenudki rääkida. Tahtsin juba öelda, et ma hakkan minema, kuid siis avas ta oma suu ja sealt väljus ohe.

"Olgu, ma räägin," ütles poiss, kergelt luksudes. "ma elan kesklinnas, koos isaga, ma olen tulnud võõrutusravilt, mu isal on ükskõik, peale ema surma.."

"Mul on kahju," sõnasin.

"Ei, Liisa," lausus poiss. "see polegi nii hull."

"Kuidas võtta."

"Mul oli tüdruk, keda ma armastasin tohutult, kuid kes mängis minuga ja pettis mind korduvalt. Peale seda ma hakkasin vihkama kõike ja kõiki. See tüdruk suri ja siis arvati, et ma olin selles süüdi, aga tegelikult see oli mu ema, kes teda minu poolt tema koju sõidutas. Ausalt öeldes ma plaanisin suitsiidi, kuid siis tulin siia kooli ja märkasin kedagi teist, kelle pärast mu elu tahe tagasi tuli, kasvõi korraks.."

"Oi issand, Elijah," panin käed suu ette, see võis kohutav olla. Kaotada oma tüdruksõber ja ema samal päeval. See võis olla valus.

"Nojah, see on kõik," haaras kutt oma telefoni ja vaatas kella. See näitas südaööd. Me olime nii kaua rääkinud, aga vähemalt see mõjus rahustavalt. Antoni pidu käib veel suures hoos ja koju ei saaks ma ka veel minna, kuigi pidu tuju mul enam ammu ei ole. Alles nüüd meenus mulle mu telefon, mis on sadu kordi vibreerinud. Võtsin selle oma käekotist välja. Thomaselt olid mõned sõnumid. Avasin need.

"Ma armastan sind."

"Tulen külla?"

"Su ema ütles, et sa Antoni pool, ma ei tule siis."

"Kohtume homme?"

"Ma igatsen sind, musi."

Ohkasin. Ma ei tea, mida teha. Antoniga pole ka veel saanud rääkida.

"Kui sa teda tõeliselt armastad, siis hoia teda, ta väärib seda," ütles poiss mu kõrval vaikselt. Aru saada oli, kuidas ta nutma puhkes. Mul on temast nii kahju.

"Ma armastan ja igatsen sind ka nii väga.." toksisin sisse ja saatsin sõnumi ära. Seejärel panin telefoni kotti tagasi ja võtsin Elijahi käest pudeli. Võtsin sellest lonksu. Tunnetades alkoholi oma kehas, mis mu elusana tundma pani.

"Elijah, ära nuta, ka sina leiad kellegi, kes sind väärib.."