Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

Proloog

Proloog 

„Oled sa kunagi kellegi tapnud?“ küsis ta, surudes külma püstolitoru mu meelekohale.

„Ära ole nüüd nii tagasihoidlik, räägi meile kõigile, jaga nüüd tükikest endast.“ Nõudis ta, silmades vilamas hullumeelselt läikiv pilk.

Ma kartsin teda, poisil ei olnud enam midagi järel ja see oli minu süü. Ma peaksin olema õnnelik, et ta lõpetab mu piinad, lõpetab koledused, mida ma saaksin teistele põhjustada. Ma peaksin olema õnnelik, ehk suudaksin ma puhastustule siiski läbida. Ehk on minus veel küskil sügaval siiski midagi head peidus. 

Valitsusehoone on uusaegses barokki stiilis, liiga ülepaisutatud kui minu käest küsida. Maja on kolme korruseline, kiiskavat helesinist värvi ja rõske põhjamaa jaoks siiski liiga silmatorkav ja värviline. Iga ukseraami ja aknaümbrust kaunistavad valged kipslilled ja maja ise näeb välja nagu liiga nõudliku koka martsipanitort.

Võibolla olen ma lihtsalt liiga konservatiivne, et sellistes asjades ilu näha. Enamasti need, kes püüavad liiga palju, ei saavuta soovitud tulemust. Pilt su peas näeb ihtsalt liiga utoopiliselt hea välja, et seda saaks päriselt ellu viia.

Ma ei ole alati nii arvanud.

Kunagi olin ma tüdruk, kes ülekõige tahtis riietuda just valitsusmaja järgi helesinisesse printsessikleiti, vibutada võlukepikest ja joosta ringi mööda kuivati tolmunud põrandaid. Kujutades end kohtadesse, mida minu silmad iial näha ei suudaks, kuni praeguseni.

Praegu on mu lapsepõlve unistustemaa, minu suvemaa muutunud hullumajaks, pantvangikriisiks mille ainsaks põhjuseks olen Mina. Veri voolab ojadena, süütute veri, varsti ka minu, kuid selles ruumis olen neist kõigist kõige süüdlaslikum, isegi hullem kui Teet, eriti Teet.

„Sina tapsid Anita!“ Karjus ta mulle näkku, kuigi see kõlas pigem küsimusena.

Kujutad sa vahel ette, kuidas asjad oleksid välja kukkunud, kui sa poleks üldse sündinudki, kui sa poleks üldse olemas?

Kas maailm oleks rikkam või vaesem?

Kas see oleks parem koht kus elada või mitte?

Kas meie elud otsustab saatus, meie ise, või inimesed, kellel laseme enda elu üle kohut mõista arvates, et see on õige tegu?

Ma suudaksin ta peatada. Rebida käest relv, mis ta niigi higistes pihkudes värises. Ma suudaksin, kuid kas ma peaksin?

 ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tere!

See esimene kord, kui olen enda kirjutatuga nii rahul, et julgen seda teistele inimestele näidata. Ainuke küsimus on nüüd selles, kas teie tahate seda lugeda?

Ootan tagasisidet =)

Käbi.

Dedicatesin selle, kõige esimese osa LiisiVoitrale, sest tema on minu loomingut tähekestega pärjanud juba päris algusest. Liisi, kui kunagi peaksid midagi kirjutama, loen hea meelega, seniks tahan ma, et sa teaksid, kui palju sinu tähelepanu ja voted mind uusi osasi looma on aidanud.

Aitäh,

XOXOXOXO