Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

1# Roosad dressipüksid

1# Roosad dressipüksid

EDITED!

(Kui näed suuri erroreid, stiili-, või kirjavigu, anna teada!)

----------------------------

„Ja see ongi kõik mida sa suudad?“ pilkab mind poiss kõndides edasi tagasi kuivati punase plekiga äärestatud katuse peal.

„Millised musklid“.

Ta ikka ei saa küllalt. Ma ei vasta midagi ja tirin kahekümne kilost väetisekotti edasi. Jätan koti seina äärde seisma, tõstan parema käe silmile päiksevarjuks ja vaatan katuseäärel kõõluvat poissi tähelepanelikumalt.

Ma ei ole teda varem siin näinud, sellises külas nagu see teavad alati kõik kõike. Kas ta on siia alles kolinud, või on ta suutnud oma eksistentsi kõigi eest terve juuni saladuses hoida?

Poiss näeb hea välja, kõige rohkem 17 aastane. Erakordselt lihases ja tundub nagu ta ajaks hommikul oma juukseid vähemalt tunni geeliga õigesse asendisse.

Piilun salamisi enda riideid ja tahaks häbist oiata. Halvemat valikut ei oleks suutnud isegi pime inimene teha. Roosad kukekad XXS suuruses dressipüksid, mis on ilmselgelt 12 aastasele mõeldud. Ma võin mürki võtta, et mu ema tuhlas need välja oma „kartulivõtmise“ riiete kapist koos kõigi nende muude hilpudega, mis mulle eile õhtul hunikuna ukse taha olid kuhjatud.

Mu ema on ninelt 37 aastane, umbes 160cm pikkune ja kõhn nagu luukere. See ongi põhjuseks, miks need püksid mulle nii lühikesed olid. Emanasti on emad ikka oma tütardest suurmad, pikemad jne. Noh, meie peres on kõik tagurpidi, mu ema on see, kellele loodus on kogu seda värki kulbiga andnud. Ta on üliandekas kokk, ehkki koristada ta eriti ei viitsi on ta üks suur korraldaja, ta töötab nimelt toitumisnõustajana. Ainukene miinus mis minu ema juurde kuulub on see, et ta ei oska autoga sõita, selle kohapealt on ta ikka täitsa andetu.

Nagu sa aru oled saanud, ei ole ma peale roosade dressipükste oma emalt midagi pärinud. Olen meedium suuruses, 172 cm pikkune, 15 aastane tüdruk. Mul on blondid... no võiks neid pigem kartulikoore värvi, poolde selga ulatuvateks juusteks nimetada. Juuksed on samuti nende kirjeldamiseks vale sõna. Pigem meenutavad need keskmise suurusega heinakuha, või lõvilakka, nagu mu emale meeldib neid kutusuda.

„Vaata milline struktuur, sa saad oma juustega teha kõike mis pähe tuleb.“ Üles ta oma heleblonde pehmeid ja pakse õlgadeni juukseid kammides.

Just, kõike mis pähe tuleb. Ükskord ma proovisin oma juukseid kasutada vannitoa vasktorude kokku keeramiseks, kui mul parasjagu takku käepärast ei olnud. Natuke davotti alla ja täitsa hästi peab vastu.

Just kallis ema, selle koha pealt on sul õigus. Ehk ma peaksin järgmine kord oma katkistest juusteotstest terasharja meisterdama?

Aga see selleks, arvatavasti pean ma oma sobiamtu välimuse isa kraesse kirjutama. Ma tean kes ta on, aga ta ei ela meiega koos ja ma ei ole teda kunagi näos näkku näinud, kui see on see, mida sa teada tahtsid. Mu isa on täitsa tähtis nina, valituses nimelt, siseminister. Kui ta nägu vahest harva telekas või ajalehtedes vilksatab vahetan ma kiiresti kanalit või keeran lehte edasi. Kuid mu uudishimu ei ole olematu, tema lopsakad helepruunid vuntsid meenutavad natuke minu juukseid ja ta helesinised silmad tõmbuvad naeratades sarnaselt kissi nagu minu omad, tal on esihammaste vahel väike vahe, just nagu minul. No hea küll, ma pean tunnistama, et päris kohe ma seda kanalit ka vahetama ei hakka.

Uhh, mõtle kui palju saab teada hakates rääkima ühtedest vanadest roosadest dressipükstest.

Poiss oli siiani katuseäärel, kuid nüüd oli ta maha istunud ja kõlgutas nelja meetri kõrgusel taevakohal jalgu. Nagu ma ütlesin nägi poiss säärase küla jaoks erakordeselt hea välja, kuigi tema nägu polnud kiiskava hommikupäikese tõttu näha,oleksin võinud kihla vedada, et sellel on samasugune upsakas maik, nagu tema norivas hääletooniski.