Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

2# Täna on poes Maret

 2# Täna on poes Maret

EDITED

-----------------

Kui olime poisiga koerad ära söötnud istusime me džiibii kastis ja sõime hommikuhelbeid piimaga.

„Ma ei tea siiani, mis su nimi on.“ Ütles poiss suutäite vahelt.

„Ah ja , õige“ mõmisesin ma ja pühkisin käe dressidesse puhtaks.

„Anna.“

Poiss surus mu kätt ja jätkas segamatult söömist.

„Tead kogu tutvustamise mõte on selles, et üksteist praemini tundma õppida, tahad , et ma kutsuksin sind lihtsalt Villu pojaks?“

„Ära siis kohe nii kurjasti.“ Naeratas ta ja kraapis ära viimase piimast, mis kausi põhja jäi. Ulatasin talle uue hommikuhelveste paki, mille ta kommentaarideta vastu võttis.

„Niisiis, Villu poeg, „ irvitasin ma „kauaks sa plaanid jääda?“

„Ma ei ole veel päris kindel, jutt käis kuust ajast, aga ma võin alati ka kauemaks jääda.“ „Ja see on Tormis, et sa lihtsalt teaksid.“

 Kas ma just nägin seda eriti suure ego ja mõõtmatu enesekindlusega poissi punastamas? See mõte ajas mind rohkem naerma, kui omapärane nimi.

„Tormis?“

„Tormis“

Järjest valjenev automürin andis teada, et Villu ja Ahti on põllult tagasi jõudnud. Hüppasin autokastist välja ja hakkasin mööda kruusateed kuivati ette lonkima.

Ukse ette keeras hõbedane Toyota, see oli Villu „linna auto“. Juhi poolsest uksest kargas välja Ahti.

 „Ahhoi Anna, kenad püksid.“

„Just, peaaegu sama kenad kui sinu omad.“ Osutasin ma mehe valgetele, siniseid lilli täis tipitud põlvedeni ulatuvatele vabaajapükstele.

„Noh poiss, oled Annat juba näinud jah."

Villu tuigerdas kõrvalistuja uksest välja ja toetas oma raske käe minu õlale. Mees haises odava õlle ja sigarettide järele. See on asi, mis ma Villu kohta mainimata unustasin, ta on küll igati tore mees, aga viinaviga on tal küll küljes. Eelmisel nädalal, kui me koos puhkemaja koristasime, küsisin ma ta käest, et miks ta joob? Vastus ei olnud nagu Kalju Kiisal kevades, ta ütles mulle lihtsalt, et selleks , et siin kolkas läbi ajada, pead sa ennast natuke tagant sundima.

„Esimesel võimalusel, mine siit ära, mine linna, mine kooli, võta mees ela head elu, aga ära siia küll jää.“ See oli lause, mida ta mulle ütles, purjus peaga küll, aga need on vist kõige targemad sõnad, mida ma tema suust kuulnud olen.

„Vot see tüdruk siis, on üks töökas plika, see meie Anna.“ Jutustas Villu pehme keelega, ise veel minu kaelas rippudes.

Tormise näoilme ei muutunud, miski temas ei liikunud. Ta vaatas oma isa nagu suvalist möödujat-ei mingeid tundeid, just nagu oleks Villu talle täiesti võõras.

„Tere paps.“ Tuli pärast pikka iivitamist lõpuks viimase suust.

„Annaga, olen ma juba tutvunud ja tööle pani ta mind ka.“

„No näed, paned minu poisirajaka ka siin midagi tegema.“ Pudistas Villu rääkida ning vajus üha raskemalt mu parema õla peale.

„Noh Villu, ära nüüd plikat ära lömasta,“naeris Ahti ja toetas Villut teiselt poolt.