Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

3# Täna on eile

 3#Täna on eile

EDITED

------------------------------------

Harilik mu käes oli nüri, kui ma selle paberilie asetasin ja igapäevast sissekannet tegema asusin. 13 September ... Kuid ma mõtlesin ümber, ma ei tahtnud rääkida tänasest, ma tahtsin rääkida eilsest, vapustavast eilsest, kui kõik lörri läks.

Tänane algas 15 päeva tagasi. Tänane sellepärast, et kõik päevad on olnud samasugused, mittemidagiütlevad. Seega ma kriipsutasin pealkirja maha ja kirjutasin uue.

Eile

Mu elu oli hea, kuigi ma sellel hetkel nii ei mõelnud, mul oli ema, töökoht, kodu, head väljavaated tulevikuks gümnaasiumi näol, mul oli isegi üks vana läpakas ja mul oli Tormis. Ta jäi külla terveks suveks. Temast sai mu parim sõber. Hea küll, võibolla veidi rohkem, kui parim sõber. Ta meeldis mulle. Kui meie käed viivuks raadiol kanalit vahetades või konditsioneerist külma juurde keerates kokku puutusid, punastasime me mõlemad. Kui me õhtul kuivati punasel plekk-katusel lebotasime tabasin ma ta ennast jälgimas. Mulle meeldisid ta pruuni-kollasetähnilised silmad, tema sitked käe ja jalalihased. Mulle meeldisid ta tumedad juuksed, kui need ei olnud geeliga pealaele kokku veidraks kolmnurgaks lükatud. Mulle meeldisid tema utoopilised tulevikuplaanid ja lennukad ideed. Mulle meeldis tema otsekohesus ja optimism. Ta oli mu parim sõber ja mina olin temasse armunud.

Nüüd oli hariliku tera juba täiesti tömbiks kulutatud. Sulgesin märkmiku kaane ja peitsin selle tumedast puidust kilikiaegse kirjutuslaua sahtlisse. Kirjutuslaua kohal oli meeter korda meeter suurustega aken.

Avanev pilt oli igav, raudteerööpad, põõsad, mõned metsmaasikapuhmad ja elektriseeritud, umbes 1,5m kõrgune traataed, mittemidagiütlev. Isegi pärast kahte nädalat ei olnud mul aimugi, kus ma täpselt olen. Kas see koht asus üldse Eestis ?

Toad siin olid täiesti mittemidagiütlevad, meenutades pigem noortelaagrit kui  salajast sõjakooli või kinnipidamisasutust. Seinad olid õhukesed nii, et toanaabrid võisid kuulda üksteise pliiatsi liikumist paberil, norskamisest rääkimata. Need olid lõheroosat või paremini okseroosat värvi.  

Paremas seinas lebas minu kolme ja poole jalaga puuvoodi, porolonmadratsiga. Selle kohal rippus suur seieritega kell, must, mittemidagiütlev.

Põrandat kattis pragunev laudis, mille vastu nina surudes võisid õrnalt laki lõhna tunda. Selline põrand on igas ruumis, söögisaalis, õppeklassides, võimlas, isegi lasketiirus. Seepärast arvasin, et kogu hoonete kollektsioon on ehitatud kiiruga, viimase aasta või isegi vähema jooksul.

Meid, noori, oli siin kokku umbes kolmesaja ringis, kõik 16 aastased, kõik eestlased. Enamus turvamehed, õpetajad, kokad ja sõjaväelased olid samuti eestlased .

Soovid sa teada, kuidas ma siia sattusin?

Luba ma räägin.

 ***

 „Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne kallis Anna, õnne soooooovime sul!“ leelotas peenike naine rohelises kittelkleidis, hoides käes suurt hunnikut maasikamoosiga pannkooke, millel ilutses üks põlev teeküünal.

Minu ema, mõtlesin ma. Parim ema üldse. Tõmbasin ta naerdes enda kõrvale voodisse.

„Mis sa täna siis teha tahad?“ küsis ta.

„Ma arvan, et ma lähen kuivatisse, aitan Villul vilja kottidesse panna.“ Rääkisin suutäite vahel.

„Vilja, oma 16. sünnipäeval? Segaseks läinud.“