Istusin rõdul, soe pleed mässitud ümber keha ja tass kuuma kakaod käes. Soojendasin selle ümber enda vaikselt külmuma hakkavaid käsi.
Kuigi õues oli ainult 14 kraadi sooja ja puhus jäine põhjatuul, ei kavatsenud ma tuppa minna. Osalt selle tõttu, et nii mõnus oli vaadata langevaid lehti, mis üksteise järel puudelt alla lendlesid, kuid osalt ka sellepärast, et just praegu kolisid sisse meie uued naabrid.
Olin neid varasmalt siin ühe korra näinud, kui nad maja esimest korda vaatamas käisid. Ema ütles, et oli neid veel teiselgi korral juhtunud nägema, kuid siis oli kahe täiskasvanuga kaasas olnud ka umbes minuvanune poiss, arvatavasti nende poeg.
See valmistas minus teatud pettumust, sest olin lootnud, et selles peres on hoopis minuvanune tüdruk, kellega ma oleks võinud hästi läbi saama hakata.
Pidin taaskord tõdema, et enamus minu soovidest täitusid ristivastupidi.
Võtsin väikese lonsu kuumast kakaost. Käed kuuma tassi ümber põimitud, jäin mõtlikult silmitsema kõrvalmaja hoovis ringi kõndivaid inimesi.
Umbes neljakümnendates tumedapäine naine kõndis tumeda Toyota juurde, avas auto ukse ja võttis sealt välja ühe pappkasti. Jalaga auto ukse kinni löönud, sammus ta aeglaselt maja poole tagasi, samm veidi raskem kui enne. Tundus, et kast oli palju raskem, kui esmapilgul oleks võinud öelda.
Kui naine oli mu vaateväljast kadunud võtsin veel ühe suure sõõmu tassist. Sulgesin hetkeks silmad ja toetasin pea vastu lamamistooli.
Ma tundsin end üllatavalt rahulikuna.
See oli minu puhul veider. Tavaliselt tundsin ma end nädalavahetustel halvasti. Kurvana, kuna mul polnud midagi teha. Kui mitte arvestada teiste inimeste jälgimist ja kakao joomist.
Muidugi polnud ma mingi pealoom, et oleksin võinud pidudel käia. Ei kindlasti mitte. Ma ei armastanud pidusid, ega purjus noorukeid, kes tänavatel ringi kõndisid.
Ma olin pigem rahulik inimene.
Häbelik, nagu mu vanem vend, Nathaniel, tavatses mu kohta alati öelda.
Ning ma nõustun temaga. Ma olengi häbelik. Liiga häbelik.
Ja teistsugune.
Sellal, kui paljud minuvanused kaanisidenda kõrist sisse alkoholi, armastasin mina enda mõmmi pildiga kruusist kakaod juua.
Kuid see oli vaid väike erinevus.
Mind eristas kõigist nendest teismelistest võime, mida ma endale kunagi ei soovinud. Ma ei olnud sellest kunagi kellelegi rääkinud. Isegi mitte enda vanematele. Ma ei ole suutnud. Ma kardan, et nad peavad mind hulluks ja saadavad mu psühholoogi juurde.
Panevad mu hullumajja.
Nimelt oli mu võime mõttejõul asjade liigutamine. Seljuhul ei lugenud isegi kaal. Ma võisin isegi elevandi kohapealt ära liigutada, kuigi see oli kindlasti raskem, kui kohvitassi liigutamine.
Ja ma vihkasin seda. Vihkasin, et ma seda teha suutsin.
Ma ohkasin raskelt.
Endine rõõm ja rahulolu olid haihtunud. Jäänud oli vaid tavapärane kurbus, millega ma viimased paar kuud võidelnud olin.
Uus kool, uued inimesed, uued olukorrad. Kõik oli uus, jäänud ei olnud enam midagi vana. Polnud enam seda tavalist tüdrukut, kes varasemalt koos enda sõpradega oli. Sellest tüdrukust polnud enam jälgegi. Need paar kuud olid olnud minu jaoks laastavad.
Jubedad.
Seda Larat, keda ta vanemad ja vend tundsid, ei olnud enam olemas.
Ta oli kadunud.
