Hulluke

  Ta on hull ja ta elab hullumajas. Üks poiss ajas ta hulluks. Ta on Leila ja ta on elanud hullumajas juba kolm aastat. Ta vanemad toppisid ta sinna, lihtsalt sellepärast, et neil endil polnud aega Leila muredega tegeleda ja tüdruk hakkas endale sõpru välja mõtlema ja kui asi läks juba liiga kaugele ja Leila vaikselt hulluks hakkas minema ning end vanemate tähelepanu puudumise tõttu lõikuma hakkas panid vanemad ta hullumija.

  See kõik algas gümnaasiumi teisel aastal, kui Leila klassi tuli uus kuum poiss. Leila oli vaikne ja tagasihoidlik 17. aastane tüdruk ja just sellepärast ta Karlile silma jäigi. Karl kuulus popide inimeste hulka ja ei teinud algselt Leilast väljagi, aga õige pea see muutus. Karl hakkas mingist ajast Leilaga suhtlema, ka Leilale tundus see imelik, aga ta ei teinud sellest välja. Mõne aja pärast oli Leila Karli nii armunud, et ei suutnud temata üldse olla. Ta käis tal järgi nagu väike kutsikas. Lõpude lõpuks küsis Karl Leila käest, kas ta tahab ta tüdruksõber olla ja loomulikult oli Leila kohe nõus. Leila hakkas käima rohkem nende popide inimestega väljas ja oli justkui “aste kõrgemal”. Kõik oli perfektne ja Leila oli paradiisis. Ta vanemad Leila tegemised ei huvitanud ja Leila sai käia väljas ja teha mida ta tahtis. See paradiis kestis täpselt kuni kooli lõpuni. Täpselt nädal oli aega suve alguseni ja Leila mõtles, et ta veedab terve suve Karliga, aga see jäi ainult mõtteks. Viimasel nädalal läksid Leila ja Karl nagu alati koos kooli ja ootasid koolis esimese tunni algust. Karl ütles Leilale, et läheb jalgpalli treeneriga rääkima ja et Leila ootaks teda keemia ukse taga. Mõne aja pärast nägi aga Leila ise jalgpalli treenerit ja küsis, et kas ta teab kus Karl on. Ja kui treener ütles, et ta pole Karli näinudki hakkas Leila väga muretsema ja jooksis Karli otsima. Leila jõudis oma otsimistega poiste riieteruumi ja läks vaikselt sisse. Ta ei öelnud sõnagi ja liikus vaikselt edasi. Korraga kuulis Leila nurga tagant Karli häält ja kargas kohe sinna. Leila ei uskunud oma silmi, kui ta nägi Karli koos oma klassi nohikuga. Kohe tulid pisarad. Leila suureks üllatuseks oli see, et Karl jäi selle kõige juurse väga rahulikuks. Julges veel öelda, et kas ta tõesti arvab, ta oleks kellegi Leilasugusega koos, et see kõik oli lihtsalt üks suur nali. Leila jooksis kohe välja ja ei vaadanud kordagi tagasi. See päeav ei läinud Leila kooligi vaid jooksis otse koju. Leila ema oli küll kodus, aga teda absoluutselt ei huvitanud mida Leila teeb või kus ta on. Ühesõnaga klassika...
 
  Mitte et Leila vanemad oleksid olnud mingid joodikud või midagi, vastupidi. Ta vanemad olid väga rikkad ja just sellepärast ta vanematel aega polnudki, sest pidi ju raha kokku kaapima.

  Leila jooksis otse oma tuppa ja pani ukse lukku, kuigi ta teadis et keegi niikuinii ta tuppa ei tuleks. Leila vanemad pole juba kaks aastat Leila tuppa oma jalga tõstnud, ainult sealt mööda kõndinud. Leila vahetab vaevu oma vanematega sõnu.

  Kuigi Leila tahtis kuni suve alguseni oma toas olla, teadis ta, et ta peab selle nädal aega koolis ära käima. See oli tegelikult väga halb mõte. Juba järgmisel päeval oli terve kool kuulujutte täis. Kuna Leila oli ikkagi nii armunud, ei suutnud ta alla anda ja läks otse Karli jutule. Põhimõtteliselt alandas end poole kooli ees. Palus, et Karl ta tagasi võtaks. Anus teda nagu väike kassipoeg tagasi varju alla. Kõik nende ümber olevad inimesed lihtsalt naersid. Selle lõpuks, lükkas Karl Leila eemale ja kõndis minema. Leila lükkas end seina äärde ja hakkas nutma. Ja terve ülejäänud nädala sai Leila taluda tugevat mõnitamist ja alandamist. Iga päev läks Leila kohe peale kooli koju ja oma tuppa. Kordki ei tundnud ta vanemad huvi, kuigi see oli nii arusaadav, et Leilaga ei olnud kõik korras. Ta vanemad olid isegi nii juhmid, et kui Leila öösiti nuttis, kirjutas ta ema või isa, et ta paneks oma filmi vaiksemaks.

 Viimasel koolipäeval, kui kõik tunnustused ja autasud olid ära antud, läks Leila samamoodi otse koju. Ta istus terve kuu aega kodus. Ja kuna Leila oli kaotanud kõik sõbrad kes tal mingilgi moel olid hakkas Leila rohkem iseendaga rääkima ja ta ei tundnud end üldse üksikuna. Juuli keskel hakkas asi juba muutuma imelikumaks, sest Leila hakkas nagu kellegiga rääkima, ta kutsus teda Eelikaks. Ja mõne aja pärast hakkas Leila taas väljas käima, kuid mitte “üksi”, ta käis koos Eelikaga. Leila nagu nägi ka teda, vaatan sagu tavalist inimest, aga lihtsalt seal polnud kedagi.

Ühel päeval kui Leila siis Eelikaga väljas jalutas, kõndis talle vastu Karl. Leila kohe tervitas teda ja tutvustas talle Eelikat. Karl hakkas kõva häälega naerma ja ütles, et ta on hull ja et ta peaks ravile minema. Sellepeale tuli Leailale kõik uuesti meelde mida Karl talle tegi ja hakkas teda uuesti anuma, et too ta tagasi võtakas. Laskus lausa põlvili. Karl võttis Leila õlgadest kinni ja tõstis ta püsti ja käskis tal ta rahule jätta. Pärast seda ei näinud Leila Karli enam kordagi. Aga Leila oli ikkagi nii murtud ja hakkas end Eelika soovitusel lõikuma. Leila vanemad nagu alati, ei pannud midagi tähele. Aga ühe korra läks Leila üle piiri.

  Leila istus vannitoas kraanikausi kõrval, kui Leila ema sisse sadas, ega ta ema kohe ei märganutki mida Leila tegi, ütles ainult sorry ja hakkas ust kinni panema, aga siis tuli ruttu tagasi ja hakkas Leila peal karjuma. Leila suurest hirmust ja vihast ründas oma ema, kuna Eelika oli öelnud, et see on kõige õigem tegu. Peale seda otsustasid Leila vanemad, et Leila ei saa kodus olla. Esmalt prooviti terapeutidega, ja ka sinna Leila viis hooldaja, mitte ta vanemad. Kuid sellest polnud kasu, sest Leila oli juba nii sügavalt Eelikaga suhtlema hakanud ja kuulas Eelikat. Selleks, et Leila sellest üle saaks, oleks vaja palju raha ja aega. Kuigi Leila vanematel raha oli, polnud neil aega, ja et lihtsamalt hakkama saada, topiti ta hullumaija. Leila ei saanud enam isegi aru kuhu ta viidi, või mis temaga tehti. Ja seal on Leila viibinud juba oma viimased kolm aastat.