Adeline

6#

°Tony VN°

Olin jõudnud majja, kus praegu poisid viibivad.
Enne koputamist, vaatasin Adeline'le otsa ja märkasin, et ta magab. Ta magas nii rahulikult ja sügavalt.
Koputasin uksele rahulikult ja jäin selle avanemist ootama.

Uks avaneb peatselt ja mulle vaatab vastu Luke säravad silmad.
Ta silmad liiguvad aeglaselt mu silmadelt alla poole ja ta sädelus oleks nagu peoga pühitud.
"Mis temaga juhtus?" avab ta oma suu.
"Mina ei tea!" ütlesin juba rahutult.
Luke tuli ukse eest, et mulle ruumi teha.

"POISID, PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!" lõugas Luke.
Saatsin Luke'le kurja pilgu ja läksin edasi elutuppa.
Poisid said just toimuvast aru ja tegid kõik korda.

Panin magava tüdruku diivanile vaikselt.
Teeme tüdruku korda, ta haavadest ja läksime magama.

°Adeline VN°

Avasin aeglaselt oma silmad ja vaatasin ümber ringi.
Olen tagasi siin majas.
Lõpuks kohtusid mu silmad rubiin roheliste silmadega.
Need silmad olid täis kahetsust ja ta peitis mu enda embusesse.

Mu silmad olid niisked ja ma võtsin kuti särgist kinni ja pigistasin seda.

"Anna andeks," sosistas poiss ja embas mind tugevamalt.
"Anna andeks!"ütles poiss nüüd nutma puhkedes.
"Heeeei, Luke..." ütlesin ta embusest vabanedes ja kuti pisaraid kuivatades.
"Kõik on korras." ütlesin ja naeratades.

Aga tegelikult ei ole ju kõik korras?
Kõik on kuidagi segane.
Kõik on korrast ära.
Ma tahan koju, mida ma ei mäleta.
Mu aju tahab koju, aga süda keelab seda.

"Ära valeta!" ütles kutt.
"Luke, räägime homme. " ütlesin.
"Miks? Kõik ei ole korras! Ja sa tead seda ise ka!" ütles poiss.
"Luke, palun räägime homme." ütlesin.
"Ise tead." ütles poiss vihaselt. Luke tõusis ja kadus.

Ohkasin ja peitsin pea padjale.
Paar nuuksatust pääses valla.
Lõpuks ma uinusin.