Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

5# Mis tuleb pärast lõppu?

See on kõige pikem ja kiirem peatükk, mis ma kirjutanud olen, kuigi arvasin, et sellega läheb kaua aega, tundub, et pean oma sõnu sööma.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas nad meile meeskonnad valivad? Loosiga? Lasevad meil madudega täidetud potist välja 6ngitseda oma meeskonnanubriga kobra?

Ma ei imestaks.

Isegi kui olin täiesti oksele hakkamiseni tülgastunud m6ttest lapss6duritest, n6rkemiseni treenimisest ja meile tekitavatest ebameeldivustest, olin ma mängude toimumise pärast siiski veidi elevil. See oli midagi uut ja huvitavat meie väga rutiinselt vägivaldsesse ellu.

Ma arvan, et see oligi minu Isa plaan, selleks, et hoida meid täie m6istuse juures, selleks, et t6sta meie tähelepanelikust ja v6istlushimu, et panna meid rohkem püüdma, sest mis seal salata meil ei olnud enam midagi kaotada. Me ei saanud minna tagasi koju, k6ik teadsid seda. Me läheme siit kas ainult s6tta v6i surnuaeda.

Ei tea, mida meid seal mängudel tegema pannase? Surmani v6itlema? M6te oli küll puhas sarkasm, kuid teadsin, et see ei ole reaalsusest üldse väga kaugel. Mängud tulevad julmad, kui mitte verisied, selles olin ma rohkem kui kindel.

Tundsin, kuidas mu kontrollitud hingamine hakkas ebaühtlaseks muutuma. Olime juba üle 15km päris korraliku kiirusega jooksnud ja mitte üldse väga aeglase tempoga. Kuigi see oli k6igest soojendus järgnevaks j6utreeninguks ja esimeseks vibulaskmiseks, tundsin juba praegu kopse kokku t+mbumas ja valu tegemas.

Ma ei pea vastu.

M6tlesin ma kui tundsin küljes tugevat pistet. Paari kuu pärast olen sama välja kurnatud, kui need vangid, kes II maailmas6ja ajal Siberisse töölaagritesse saadeti. Nad pidasid vastu heal juhul aasta v6i kaks, tugevamad kolm v6i neli. L6puks surid k6ik kas kurnatusse, nälga, haigustess v6i koolasid lihtsalt külma talve töttu.

Meil olid siin elamistingimused korralikud ja ka süüa anti hästi, kuid me olime juba esimese paari nädalaga sellist koormust näinud, et arvasin, et meist k6igist l6petab kokku elusa, terve m6istuse ja "4 tähega kindralina" vaid pooled. Ülejäänud on lihtsalt loomulik kadu, evolutsiooniline valik, v6i peaks ütlema, minu Isa valik.

Ma ei olnud kindel, kas ma oleksin selles valikus. Ma ei olnud kindel, kas suudan l6puni minna ja vastu pidada.

Kus see l6pp üldse on? Kuna see tuleb? Kuue kuu pärast? Aasta pärast? Kahe ? Viie v6i hoopis kümne pärast? Ja mis k6ige tähtsam, mis meid pärast l6ppu ootab, mis siis saab? Kas meid saadetakse Siberisse venelastega 40 kraadisesse külma s6dima? Kas meid pannakse atendeerima k6rgeid poliitikuid , riigi-v6i ärimehi? Kas keegi meist saab ka "privileegi" Putin m6rvata? V6i muudetakse meid hoopis enesetaputerroristideks, et kordaksime seda, mis juhtus 2001. aastal kaksiktornidega?

Finis oli paista, seda tähistasid kaks muskuliinset mundris s6javäelast. Kes tuima näoga hingeldavaid jooksjaid piidlesid ning maas lamajatele kumminuijaga ribide vahele suskasid. Need s6javäelased siin ei kandnud tavalist vormi, vaid arnast nagu meie.

Nende lihaselisi käsi ja ülakeha kattis liibuv tumedast, vee-ja tulekindlast materjalist pluus. Samuti oli neil seljas natuke paksem, tumepruun polsterduste ja kuulikindlate plaatidega jakk.. Meeste kiilakaid päid katsid tumedad suusamütsid. Jalas olid neil kottis, tumedad, paljude taskutega püksid ja madala tallaga tumehallid, tuhmide metalldetailidega nööritavad saapad. Saabaste nina oli samuti tuhmi metalliga töödeldud nagu tulet6rjujategi kummikud. Nendest v6is s6ita üle auto, ning sa ei tundnud midagi.

Vööl rippus neil tavalinne kumminui, 9mm must, h6bedaste detailidega Browning Belgien, raadiosaatja, mis oli hands free kaudu ühenduses nende k6rvas oleva kuulariga. Samuti oli meestel vööl umbes 15 sentimeetri pikkune musta teraga nuga.